„Kes kummardab teist, see unustab oma selgroo.“
— Friedrich Nietzsche
Sissejuhatus: Iga kord, kui inimene tunneb hirmu mõne „tähtsa“ inimese ees, pole ta tegelikult hirmul teise, vaid enda varju ees.
See on ürgne alateadlik tunne, mis pärineb ajast, mil kuulumine karja tähendas ellujäämist.
Tänapäeval ilmneb see teisiti – kui ärevus enne kohtumist, kui pinges hingamine, kui sisemine soov olla „piisav“.
Aga hing teab – väärikus ei küsi luba olla olemas.
Ta lihtsalt on.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Õpetaja, miks ma tunnen end alati nii väiksena, kui pean rääkima kellegagi, keda peetakse oluliseks?
Mu hääl väriseb, mu meel tõmbub kokku, ja ma kaotan enesekindluse.
Õpetaja: Sest sa oled andnud talle midagi, mida ei tohiks anda – oma sisemise jõu.
Oled unustanud, et ka tema hingab sama õhku, joob sama vett ja seisab samal maapinnal.
Aga kui sa usud, et tema heakskiit määrab sinu väärtuse, oled juba oma hinge põlvedele surunud.
Õpilane: Aga kuidas mitte karta? Kuidas mitte tunda, et minu üle mõistetakse kohut?
Õpetaja: Küsi endalt:
Kas sa läheksid tema kabinetti füüsiliselt neljakäpukil?
Kas roomaksid põrandal ja anuksid tema jalge ees armu? Muidugi mitte.
Siis miks sa seda teed vaimselt?
Miks sirutad oma sisemise käe välja ja palud: “Palun kiida mind heaks. Palun ütle, et olen piisav.”
Kas sa ei näe, et see on sama, mis anuda tassi kohvi raha – ainult teisel tasandil?
Õpilane: (vaikib) See on karm tõde…
Nii siis, kui ma püüan olla meele järele, olen ma justkui kerjus?
Õpetaja: Jah. Ja mitte sellepärast, et sa oled halb või nõrk – vaid sest sa oled unustanud, et väärtus ei sõltu hinnangutest.
Kui sa tead, kes sa oled, siis ei ole enam vaja kummardada.
Siis sa seisad. Sirgelt, vaikuses.
Ja see vaikne kohalolu on sinu väärikus.
Piiblitarkus
„Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu.“
— (2. Timoteose kiri 1:7)
Tarkusehetk – õpetajalt: Väärikus on hinge sirgus, mitte välise rolli tulemus.
Kui inimene seisab oma keskmes, ei karda ta kuningat ega kerjust.
Ta ei lähe nõudma ega paluma — ta lihtsalt on. Ja selles olemises on rahu, mis vabastab hirmu.
„Kes tunneb oma väärtust, ei pea seda tõestama.“
— Elutarkuse vahetus
Õpilase taipamine: Ma mõistan nüüd…
Ma olen olnud omaenda vang, kummardades ettekujutust teise inimese suurusest.
Tegelikult olen ma kummardanud omaenda hirmu ees.
Kui ma tõusen püsti, ei vähene teine – vaid kasvame mõlemad.
Sest tõeline väärikus ei alanda, vaid tõstab kõiki osapooli.
Pärimustarkus
“Sirge selg ja rahulik süda – need teevad ka väikese inimese suureks.”
— Eesti vanasõna
“Kes oma varju ei karda, võib seista päikese käes.”
— Loodusetarkus
Lõppmõtisklus: Hirm tähtsate inimeste ees on vaid vari sinu enda hiilgusest.
Kui seisad sirgelt, hingad sügavalt ja räägid oma tõest vaikse kindlusega,
siis tajub seda ka maailm.
Kõige tähtsamad “ninad” on alati need, kes julgevad oma pea langetada ja südame avada.
Sest lõpuks ei mõõdeta inimest tema positsiooni, vaid seda, kas ta jäi ausaks oma valguse ees.
Iga kord, kui sa “vaimselt lömitad”, meenuta:
✨ sa ei ole väiksem kui keegi teine,
✨ sa ei vaja kellegi luba, et hingata,
✨ ja sa ei pea kerjama väärtust, mis on sinu loomusesse kirjutatud.
Tõeline väärikus ei tõuse hirmu kohal — ta hajutab hirmu, sest seisab valguses.
Kui sa sisened ruumi teadmisega, et oled juba terve, täielik ja valgustatud hing,
siis kõik “tähtsad ninad” tunduvad vaid inimestena, kes õpivad sama — kuidas mitte karta elu.
„Kui seisad tõe ja hirmu ristteel, vali alati tõde – sest tõde vabastab sind hirmust.“ — Sokrates🌞🌞🌞
#elutarkusevahetus