Elas kord ühes väikeses šotimaa külas talunik. Mees oli tuntud oma töökuse ja korraarmastuse poolest, kuid tal oli ka üks nõrkus: ta oli väga kriitiline teiste inimeste vigade suhtes. Tema naabrid ja sõbrad teadsid, et talunik võis kiiresti pahandada, kui keegi tegi väikese vea või midagi valesti.
Ühel suvepäeval, kui päike paistis ja linnud laulsid, kutsus talunik oma sõbrad ja naabrid suurele kogunemisele, et tähistada oma farmi head saaki. Kõik külaelanikud olid elevil ja tõid kaasa oma parimad toidud ja joogid. Mehel oli plaanis suur pidu ja ta tahtis, et kõik oleks täiuslik.
Külaliste saabudes märkas mees, et tema sõber oli toonud kohvi asemel teed. See ärritas talumeest, sest ta oli selgelt palunud kohvi.
“Sa tegid jälle vea! Ma palusin kohvi, mitte teed,” ütles talunik pahaselt. Sõber vabandas, kuid talunik ei suutnud oma pettumust varjata.
Veidi hiljem avastas peremees, et tema naabrinaine oli küpsetanud koogi, mis oli veidi kõrbenud. Ta pahandas naisega: “Kuidas sa ei suutnud lihtsat kooki õigesti küpsetada? Sa rikkusid meie peo magustoidu!” Naabrinaise nägu vajus kurvaks ja ta vabandas, kuid talunik ei suutnud oma pettumust varjata.
Pidupäeva lõpuks, kui päike hakkas loojuma ja külalised hakkasid lahkuma, astus peremees oma talli juurde, et hobuseid kontrollida. Ta avastas, et oli ise unustanud talli ukse lukustada, ja üks hobune oli ära eksinud. Mees oli šokeeritud ja tundis end süüdi.
Külavanem, kes oli kogu päeva tähelepanelikult jälginud, astus taluniku juurde ja ütles: “Me kõik teeme vigu. Sa oled täna pahandanud sõbra ja naabrinaisega nende väikeste eksimuste pärast, kuid nüüd näed, et ka sina tegid vea. Meil kõigil on oma puudused ja eksimused.”
Talu peremees tundis häbi ja mõistis külavanema sõnade tõde. Ta oli olnud liiga kriitiline teiste suhtes, unustades, et ka tema ise pole täiuslik. Talunik otsustas muuta oma suhtumist ja olla teiste vigade suhtes sallivam ja mõistvam.
Järgmisel hommikul, kui päike tõusis ja uus päev algas, otsis mees üles oma sõbra ja naabrinaise. “Ma tahan vabandada oma käitumise pärast eile,” ütles talunik. “Olen aru saanud, et ka mina teen vigu, ja ma ei tohiks olla nii karm teie väikeste eksimuste suhtes. Palun andke mulle andeks.” Naabrid naeratasid ja andsid mehele andeks.
Sellest päevast alates taluperemees muutus. Ta õppis pigistama silma kinni väikeste vigade suhtes ja keskenduma positiivsetele asjadele oma sõprade ja naabrite juures. Külaelanikud märkasid muutust ja nendevahelised suhted muutusid harmoonilisemaks ja toetavamaks. Talunik oli õppinud väärtusliku õppetunni: väikeste vigade puhul on parem olla salliv ja mõistev, sest meil kõigil on suuremaid vigu.
Me kõik teeme vigu ja ükski inimene pole täiuslik. Selle asemel, et olla kriitiline teiste väikeste eksimuste suhtes, peaksime pigem olema mõistvad ja sallivad, tunnistades, et ka meil endal on suuremaid vigu. Selline suhtumine aitab luua tugevamaid ja harmoonilisemaid suhteid ning muudab meie elud paremaks.