Vea tähendus uuest vaatepunktist

Inglise kirjanik Martin Farquhar Tuppe on tabavalt öelnud: “Viga on visa taim – see puhkeb õitsele igas pinnases.”

Eksimine on inimlik ja seda tuleb näha kui normaalsust. Paraku on praktikas näha midagi muud. Väga paljudes organisatsioonides on eksimine karistatav, halvakspandav. Püütakse kolleegi alavääristada, pannakse kolleeg häbiposti, püütakse ka ära võtta inimese väärikus.

Leidub ka firmasid, kus valitseb väga tark veakultuur: seal istub meeskond regulaarse aja tagant koos, et jagada üksteisega viimase aja vigu. Niiviisi ei pea midagi kalevi all peitma, kuna vastutajad teavad, et nende kolleegid ei pea õppima mitte ainult oma vigadest, vaid ka oma kaastöötajate omadest. Sellega piisab juba sageli, kui üks meeskonnast – nii öelda asetäitja kõigi jaoks – teeb vea, millest kõik õpivad ja sellest kasu saavad!

Viga, millest me õpime, ei ole minu silmis enam viga, vaid kogemus!💓

Tark õpib teiste vigadest, rumal vaid enda omadest, ütleb juba vanasõna.

Vigadega ümberkäimise kohta on ilus lugu.

Oli kord eakas hiinlanna, kes tõi kahe suure anumaga vett, mis mõlemad rippusid tal pika ridva kummaski otsas. Ta kandis seda õlgadel, kui ta läks iga päev mööda pikka teed jõe äärest kodu poole.

Ühel neist kahest anumast oli mõra, teine oli veatu – nii viis see kogu portsjoni vett koju, sel ajal, kui teine kaotas tee peal osa vett ära ja seetõttu oli alati pooltühi, kui vana naine koju jõudis. Veatu nõu oli muidugi väga uhke oma saavutuse üle, sel ajal, kui vaene mõraga nõu oma vea pärast häbenes. Kurvastades, et ta suutis vaid poole sellest korda saata, milleks ta tehtud oli ütles ta ühel päeval vanale naisele: “Ma häbenen end selle mõra pärast, millest jookseb jõest koduni palju vett välja!”

Vana naine muigas: “Kas sa oled märganud, et ainult tee sinupoolsel osal õitsevad imekaunid lilled, kuid teise, terve nõu, poolel mitte? Ma külvasin raja sinupoolsele äärele lilleseemneid, kuna ma olin alati sinu veast teadlik. Nüüd kastad sa neid lilleseemneid iga päev, kui me tagasi kõnnime.”

Kõik need aastad olen ma saanud noppida neid imeilusaid lilli ja ehtida nendega oma kodu. Kui sa poleks selline nagu oled, ei saaks see ilu eksisteerida ja meie maja austada!”

Kas pole imeilus vaateviis? Kas meil kõigil pole oma puudusi ja vigu? Kas just need “mõrad” pole need, mis teevad meie elu huvitavaks ja kiiduväärseks?

Vead võivad olla meie parimateks sõpradeks💓, kui me tunneme ära olukorrad ja oskame neist kasutada seda, mida nad meile pakuvad: õppida ja end edasi arendada.

Õppige teiste “mõradest” parimat ja ärge unustage nautida omapoolsel teeäärel imeilusate lillede lõhna!💓

Loo autor on tundmatu