4. juunil tähistatakse Eestis Eesti lipu päeva — päeva, mil austatakse sinimustvalget lippu kui rahva, vabaduse ja identiteedi sümbolit.
See ei ole ainult riiklik tähtpäev.
See on päev, mis räägib: kuuluvusest, mäletamisest, sisemisest väärikusest ja rahva hingest.
Sellest lipust kasvas aja jooksul kogu Eesti rahva sĂĽmbol.
Aastakümnete jooksul kandis sinimustvalge: lootust, vabaduseigatsust, vaikset vastupanu ja usku, et üks väike rahvas võib jääda püsima.
Rahvas on aastate jooksul andnud sinimustvalgele palju tähendusi.
Need kolm värvi koos räägivad inimese ja rahva teekonnast: läbi pimeduse, valguse poole.
Lipp ei ole ainult kangas tuules.
Ta on: mälu, juured ja vaikne kokkulepe rahva vahel.
Vanadel aegadel peideti sinimustvalget, hoiti salaja,
anti edasi nagu pĂĽha asja.
anti edasi nagu pĂĽha asja.
Sest mõnikord ei kaitse inimene lippu ainult riigi pärast —
vaid selle pärast, et lipp meenutab talle, kes ta on.
vaid selle pärast, et lipp meenutab talle, kes ta on.
See sünnib: püsimisest, rahust ja julgusest jääda iseendaks ka keerulistel aegadel.
„Rahvas elab seni, kuni elab tema mälu.“
— Eesti pärimustarkus
— Eesti pärimustarkus
„Lipp ei lehvi ainult tuules — ta lehvib inimeste südames.“
— Rahvuslik mõtisklus
— Rahvuslik mõtisklus
„Väike rahvas võib olla suur oma vaimus.“
— Pärimuslik tarkus
— Pärimuslik tarkus
„Kes mäletab oma juuri, ei kao tormides.“
— Eesti vanasõnaaineline mõte
— Eesti vanasõnaaineline mõte
Sinimustvalge ei räägi ainult minevikust.
Ta räägib ka inimesest endast.
Sest igal inimesel on oma: sinine lootus, mustad raskused ja valge valgus, mille poole ta liigub.
Ja võib-olla peitubki Eesti lipu suurim ilu selles, et ta ei karju.
Ta seisab vaikselt tuules —
väärikalt, rahulikult ja püsivalt.
väärikalt, rahulikult ja püsivalt.
Nagu üks väike rahvas, kes on õppinud, et tugevus võib olla ka vaikne.

