âMehe suurim pelg on, et ta ei ole piisav.
Naise suurim pelg on, et ta jÀÀb ĂŒksi.â
â Alain de BottonÂ
MÔni mees ei kao sellepÀrast, et ta ei hooli.
MÔni mees kaob, sest ta ei oska jÀÀda.
MÔni kaob, sest vastutus avab temas haavad, mida ta pole kunagi tervendanud.
Ja mĂ”ni lihtsalt sellepĂ€rast, et tal puudub keel, millega öelda: âMa kardan, et ma ei ole selleks valmis.â
Lapse sĂŒnd ei loo uut meest â ta avab nĂ€htavale selle, kes mees juba enne oli:
tema jÔu, tema haavad, tema lahtised sÔlmed, tema lapsepÔlve ja tema varjud.
MÔni jÀÀb. MÔni pÔgeneb.
Aga iga lahkumise taga on lugu, mis rÀÀgib rohkem hirmust kui sĂŒdametusest.
Dialoog: âKuhu mehed siis kaovad?â
Ăpilane: Ăpetaja⊠miks mĂ”ned mehed kaovad siis, kui laps sĂŒnnib?
Ja miks mÔned lahkuvad juba hetkel, mil nad saavad teada, et naine ootab last?
Mis neis sel hetkel toimub?
Ăpetaja: Sel hetkel ei sĂŒnni ainult laps.
Sel hetkel sĂŒnnib mehes tĂ”de, mida ta on kaua vĂ€ltinud.
MĂ”ni mees ei kao sĂŒnnitusel â ta kaob siis, kui testile ilmuvad kaks triipu.
VĂ”i siis, kui naine ĂŒtleb: âMe ootame last.â
Ta kaob, kui elu nĂ”uab temalt tĂ€iskasvanu sĂŒdant, aga tema sees elab veel haavatud poiss.
Ăpilane: Aga miks just see hetk temas midagi murendab?
Ăpetaja: Sest rasedus ei too nĂ€htavale ainult rÔÔmu.
Rasedus toob nĂ€htavale: vastutuse, milleks ta pole valmis; kohaloleku, mida ta ei oska anda; pĂ€randatud hirmud, mida ta pole julgenud tunnistada ja sageli â omaenda isa puudumise.
Konstellatsioonides nÀeme seda pidevalt:
âMees pĂ”geneb mitte naise, vaid iseenda lapsepĂ”lve eest.â
Kui mees kuuleb, et naine on rase,
tĂ”useb temas sageli vĂ€lja kĂŒsimus, mis jÀÀb sĂ”nadeta: âKuidas ma saan olla isa, kui keegi ei olnud isa mulle?â
Ăpilane: Kas see tĂ€hendab, et ta pĂ”geneb mitte kohustuse, vaid valu eest?
Ăpetaja: Just nii. Mees ei jookse lapse eest.
Mees jookseb iseenda vÀikese poisi eest,
kes ei Ă”ppinud kunagi armastuses pĂŒsimist.
Kui naine ĂŒtleb: âMa olen rase,â siis universum ĂŒtleb mehele: âNĂŒĂŒd on aeg kasvada.â
Ja kasvamine hirmutab seda, kes pole kunagi saanud kasvada turvalises sĂŒles.
Ăpilane: Aga miks mĂ”ned mehed jÀÀvad ja teised lahkuvad?
Ăpetaja: Mees, kes jÀÀb, ei jÀÀ sellepĂ€rast, et tal poleks hirmu.
Ta jÀÀb, sest ta otsustab, et armastus on suurem kui hirm.
Aga mees, kes lahkub, ei tee seda alati kurjuse tÔttu.
Ta lahkub nii, nagu vesi voolab nÔlvalt alla:
sinna, kus on vÀhem survet, vÀhem peegleid, vÀhem ootusi.
Tema sees rÀÀgib hÀÀl, mis sosistab:
âSa ei suuda. Sa ei ole valmis. Sa ei ole vÀÀrt.â
See pole mehe, vaid tema mineviku hÀÀl.
Ăpilane: Kas mees saab tagasi tulla, kui ta on kord Ă€ra lĂ€inud?
Ăpetaja: Jah â aga ainult siis, kui ta leiab ĂŒles koha enda sees, kuhu ta varem ei julgenud vaadata.
Sest pea meelesâŠ
Rasedus ei loo meest.
Rasedus paljastab mehe tÔelise kuju.
Tarkusehetk â Ă”petajalt: âĂra kĂŒsi, miks mees lahkus. KĂŒsi, kuhu ta ei suutnud jÀÀda.â
Vastus ei asu minevikus, vaid haavas, mille sees pole ruumi ei vastutusele ega lÀhedusele.
Ăpilase taipamine: âĂpetaja⊠nĂŒĂŒd ma nĂ€en, et mehe kadumine pole alati sĂŒĂŒ.
See on tema lugu, tema alistamata hirm, tema katkine pÀritolu.
Ja mĂ”nikord on suurim tugevus lasta tal minna â et tema varjud ei langeks lapse peale.â
LÔppmÔtisklus: KÔik mehed ei kao.
MÔned alles Ôpivad jÀÀma.
MÔned peavad enne eksima, et leida tee tagasi.
Ja mÔned avastavad isaduse alles siis,
kui nad lÔpetavad pÔgenemise iseenda eest.
Laps ei vaja tÀiuslikku isa.
Laps vajab isa, kes on valmis olema inimene â mitte vari, kes kardab omaenda sĂŒdant.
âInimene ei kao armastuse eest.
Ta kaob koha eest, kus ta pole veel valmis seisma.â
â Bert Hellinger (vaimus)
âTĂ”eline kĂŒpsus algab hetkel, mil inimene lĂ”petab pĂ”genemise
ja astub tagasi omaenda ellu â
ja seelĂ€bi ka oma laste ellu.â
â Erich Fromm (vaimus)
![]()
![]()
![]()
#elutarkusevahetus #pÀrimustarkusteinstituut

