âTa kardab alati, et kahetseb seda, et ei proovinud.â
â Klara Hveberg
TĂ€na ei lase ma hirmul otsustada enne, kui olen ise saanud valida.
Ma ei oota, kuni kÔik kahtlused kaovad, sest mÔnikord tuleb julgus alles pÀrast esimest sammu.
Kui miski mind kutsub â uus mĂ”te, vĂ”imalus, looming, kohtumine vĂ”i unistus â ei kĂŒsi ma ainult: âMis siis, kui see ei Ă”nnestu?â
Ma kĂŒsin ka: âMis siis, kui Ă”nnestub?â
Ja veel: âKumba ma kord rohkem kahetseksin â seda, et proovisin ja eksisin, vĂ”i seda, et ei proovinudki?â
Ma luban endal alustada ka siis, kui ma veel kÔike ei oska.
Ma luban endal Ôppida tegemise kÀigus.
Ma luban endal eksida, ĂŒmber mĂ”elda ja uuesti proovida.
Sest ebaÔnnestumine ei tÀhenda alati, et valisin vale tee. MÔnikord tÀhendab see lihtsalt, et sain teada, kuidas edasi minna ei tasu.
đ Tarkusehetk
Elus on uksi, mille taga olevat maailma ei saa ette teada.
VÔib kaua ukse ees seista, kaaluda, oletada ja karta.
Aga mĂ”ne ukse kohta saab vastuse ainult ĂŒhel viisil: tuleb koputada.
TĂ€na ei nĂ”ua ma endalt suurt hĂŒpet. Piisab ĂŒhest vĂ€ikesest sammust selle poole, mida olen ehk liiga kaua edasi lĂŒkanud.
TelefonikÔne.
Esimene lause.
Ăks otsus.
Ăks katse.
Ăks julge âjahâ iseendale.
đ Ma ei pea teadma, kuhu tee lĂ”puks viib. MĂ”nikord piisab teadmisest, milline vĂ”iks olla minu jĂ€rgmine samm.
âMĂ”ni ebaĂ”nnestumine jĂ€tab meile Ă”ppetunni. Proovimata jĂ€tmine vĂ”ib jĂ€tta kĂŒsimuse terveks eluks.â
â Ajatu elutarkus
đ Mina ulatan mĂ”tte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tĂ€nane kokkulepe.

