🌹Pärimustarkus „Hingemälu“

Vanad inimesed ütlesid, et inimene ei sünni siia maailma tühja lehena.

Ta tuleb kaasa nähtamatu paunaga, milles on rõõmude ja valude jäljed, õpitud tarkused, lõpetamata laulud ja unustatud unistused.

Kord küsis laps vanaemalt: „Miks ma mõnda paika nähes tunnen, nagu oleksin siin juba olnud? Ja miks mõni inimene tundub esimesest hetkest nii tuttav?“

Vanaema naeratas.

„Sest hing mäletab asju, mida mõistus ei oska seletada.“

„Kas hingel on siis oma mälu?“

„On küll. Nagu puu mäletab igat kevadet oma aastaringides, nii kannab hing endas iga armastust, iga kaotust ja iga õppetundi.“

Laps mõtles hetke.

„Kas see mälu kaob kunagi?“

Vanaema raputas pead.

„Ei. Ta muutub tarkuseks. Mõnikord räägib ta meile vaikse sisetunde kaudu, mõnikord unenäos, mõnikord siis, kui süda ütleb: „See on õige tee.““

Ja siis lisas ta: „Kuula oma südant. Seal räägib sinu hingemälu – vana rändur, kes mäletab rohkem, kui sinu silmad on näinud.“

Pärimuse õpetus

Hingemälu on hinge vaikne raamatukogu.
Mõistus kogub teadmisi, kuid hing kogub tarkust.

Rahvatarkused

„Süda tunneb ära selle, mida silmad alles õpivad nägema.“

„Hing mäletab radu, mida jalad pole veel käinud.“

„Mõni koht tundub koduna, sest hing on seal juba kord õitsenud.“

„Sisetunne on hinge vana mälu hääl.“

„Mida mõistus unustab, seda süda vahel mäletab.“

Hingemälu ei ela minevikus.
Ta elab meis, et aidata meil mõista olevikku ja valida tulevikku.

Sest mõnikord ei ole kõige tähtsam küsimus: „Mida ma tean?“

vaid hoopis: „Mida mu hing juba ammu mäletab?“