Vanad inimesed ĂŒtlesid, et inimene ei sĂŒnni siia maailma tĂŒhja lehena.
Ta tuleb kaasa nÀhtamatu paunaga, milles on rÔÔmude ja valude jÀljed, Ôpitud tarkused, lÔpetamata laulud ja unustatud unistused.
Kord kĂŒsis laps vanaemalt: âMiks ma mĂ”nda paika nĂ€hes tunnen, nagu oleksin siin juba olnud? Ja miks mĂ”ni inimene tundub esimesest hetkest nii tuttav?â
Vanaema naeratas.
âSest hing mĂ€letab asju, mida mĂ”istus ei oska seletada.â
âKas hingel on siis oma mĂ€lu?â
âOn kĂŒll. Nagu puu mĂ€letab igat kevadet oma aastaringides, nii kannab hing endas iga armastust, iga kaotust ja iga Ă”ppetundi.â
Laps mÔtles hetke.
âKas see mĂ€lu kaob kunagi?â
Vanaema raputas pead.
âEi. Ta muutub tarkuseks. MĂ”nikord rÀÀgib ta meile vaikse sisetunde kaudu, mĂ”nikord unenĂ€os, mĂ”nikord siis, kui sĂŒda ĂŒtleb: âSee on Ă”ige tee.ââ
Ja siis lisas ta: âKuula oma sĂŒdant. Seal rÀÀgib sinu hingemĂ€lu â vana rĂ€ndur, kes mĂ€letab rohkem, kui sinu silmad on nĂ€inud.â
PÀrimuse Ôpetus
HingemÀlu on hinge vaikne raamatukogu.
MÔistus kogub teadmisi, kuid hing kogub tarkust.
Rahvatarkused
âSĂŒda tunneb Ă€ra selle, mida silmad alles Ă”pivad nĂ€gema.â
âHing mĂ€letab radu, mida jalad pole veel kĂ€inud.â
âMĂ”ni koht tundub koduna, sest hing on seal juba kord Ă”itsenud.â
âSisetunne on hinge vana mĂ€lu hÀÀl.â
âMida mĂ”istus unustab, seda sĂŒda vahel mĂ€letab.â
HingemÀlu ei ela minevikus.
Ta elab meis, et aidata meil mÔista olevikku ja valida tulevikku.
Sest mĂ”nikord ei ole kĂ”ige tĂ€htsam kĂŒsimus: âMida ma tean?â
vaid hoopis: âMida mu hing juba ammu mĂ€letab?â

