VanasĂ”nad on kui vĂ€ikesed pĂ€rlid, mis on sajandite jooksul lihvitud inimeste kogemustest. Neis elab rahva hing ja elutarkus, mis ei vanane. Nagu vanarahvas ĂŒtles: âSĂ”na on kui seeme â kui ta kord kĂŒlvatud, hakkab ta idanema inimese sĂŒdames.â
Ăpetaja ja Ă”pilane istusid Ă”htul lĂ”kke ÀÀres. SĂ€demed tĂ”usid taevasse ja meenutasid Ă”pilasele, kui kiiresti vĂ”ivad mĂ”tted muutuda valguseks vĂ”i varjuks.
Dialoog
Ăpilane: âĂpetaja, miks tundub mulle vahel, et maailm on nii vaenulik ja ebaĂ”iglane?â
Ăpetaja: âSanskriti vanasĂ”na ĂŒtleb: âKui sĂŒda pole puhas, tunduvad kĂ”ik asjad vaenulikud.â See tĂ€hendab, et maailm peegeldab su enda sisemist seisundit. Kui hing on rahutu, nĂ€ed rahutust ka vĂ€ljas.â
Ăpilane: âAga inimesed tĂ”esti teevad vigu. Kuidas sellega leppida?â
Ăpetaja: âVanasĂ”na tuletab meelde: âKes teiste juurest vigu otsib, ei tunne enda vigu.â Kui vaatad ainult teiste puudusi, unustad, et ka sinus endas on parandamist. Ăige tee algab seestpoolt.â
Ăpilane: âJa mis saab, kui Ă”nn pöördub ja raskused tulevad?â
Ăpetaja: âSanskriti tarkus kinnitab: âMahalĂ”igatud puu hakkab uuesti vĂ”rseid ajama; kahanev kuu hakkab mĂ”ne aja pĂ€rast jĂ€lle kasvama.â See tĂ€hendab â ĂŒkski langus pole lĂ”pp. Elu ise Ă”petab, et uued algused sĂŒnnivad alati.â
Ăpilane: âAga kuidas hoida rÔÔmu keset kĂ”ike seda?â
Ăpetaja naeratas: âPrantslased ĂŒtlesid: âTĂ”eliselt on raisku lĂ€inud vaid pĂ€ev, mil sa kordagi ei naernud.â Naer on kui tuli pimedas toas â ta toob soojust ja valgust ka siis, kui vĂ€ljas möllab torm.â
KokkuvĂ”te: Ăpilane vaatas lĂ”kke leeke ja taipas, et suhtumine on justkui tuli inimese hinges. Kui see on suitsu ja pettumust tĂ€is, nĂ€ib kogu maailm vaenulik. Kui aga sĂŒĂŒdata tuli puhtast sĂŒdamest, valgustab see nii teda ennast kui ka teisi.
LĂ”ppsĂ”na: PĂ€rimus Ă”petab: âParem vaadata mĂ€etipust kui koopast.â
See tĂ€hendab â vali alati avaram vaade, vali valgus. Suhtumine on inimese suurim jĂ”ud ja tema kĂ”ige ausam peegel.![]()

