âTulevik kuulub neile, kes usuvad oma unistuste ilu.â
â Eleanor Roosevelt
âMeie kahtlused on reeturid ja panevad meid kaotama head, mida vĂ”iksime vĂ”ita, kui julgeksime proovida.â
â William Shakespeare
âLootus on Ă€rkvel oleva inimese unistus.â
â Aristoteles
Sissejuhatus â vaikne kustumine
Igal inimesel on unistusi.
MÔned on suured ja selged, mÔned vÀikesed ja vaevumÀrgatavad.
LapsepÔlves tunduvad need nii loomulikud.
Aga aastate jooksul juhtub midagi kummalist â mĂ”ni unistus hÀÀbub.
Mitte sellepÀrast, et ta oleks olnud vale.
Vaid sellepÀrast, et midagi hakkas teda tasapisi varjutama.
Hirm. Kahtlus. VÔrdlemine. Ootamine.
Ja vahel ka usk, et keegi teine peaks meie elu eest otsustama.
Need ongi unistuste vaiksed varastajad.
Elutarkuse vahetus â Ă”petaja ja Ă”pilane
Ăpilane tuli Ă”petaja juurde mĂ”tlikuna.
Ăpilane: âĂpetaja, kas kĂ”igil inimestel on unistused?â
Ăpetaja: âOn. Aga kĂ”igil ei jĂ€tku julgust neid hoida.â
Ăpilane: âMiks need kaovad?
Miks inimene jĂ€tab oma unistused pooleli?â
Ăpetaja vaatas teda rahulikult.
Ăpetaja: âSest vahel ei varasta neid elu.
Neid varastab hirm.â
SĂŒgavam mĂ”istmine
Ăpilane: âHirm mille ees?â
Ăpetaja: âEbaĂ”nnestumise ees.
NaeruvÀÀristamise ees.
Selle ees, et ei olda piisav.â
Ăpilane jĂ€i mĂ”ttesse.
Ăpilane: âKas siis suurim takistus on inimese sees?â
Ăpetaja: âSageli kĂŒll.
KĂ”ige vaiksem varas elab inimese enda mĂ”tetes.â
TĂ€hendamissĂ”na â seeme taskus
Ăpetaja jutustas: âKord anti inimesele seeme.
Talle öeldi: siin on midagi ilusat, istuta see.
Inimene pani seemne taskusse.
Ta mÔtles: mis siis, kui see ei kasva?
Mis siis, kui ma teen midagi valesti?
Aastad möödusid.
Seeme jÀi taskusse.
Ăhel pĂ€eval leidis ta selle taas.
Seeme oli ikka alles.
Aga ta polnud kunagi saanud puuks.â
Ăpetaja vaatas Ă”pilasele otsa.
âMĂ”ni unistus ei sure.
Ta lihtsalt jÀÀb istutamata.
Ja iga istutamata seeme jÀÀb sĂŒdamesse ootama.â
Tarkusehetk â Ă”petajalt
Ăpetaja: âUnistusi ei varasta ainult hirm.
Neid varastab ka ootamine. Ja vahel ka usk, et on juba liiga hilja.”
Ăpilase taipamine â integratsioon
Ăpilane ĂŒtles vaikselt: âMa olen vist mĂ”ne oma unistuse ise Ă€ra pannud.
Mitte Ă€ra kaotanud⊠vaid lihtsalt edasi lĂŒkanud.â
Ăpetaja noogutas.
Ăpetaja: âSee juhtub paljudega.â
Ăpilane: âKas on vĂ”imalik neid tagasi leida?â
Ăpetaja naeratas Ă”rnalt.
Ăpetaja: âUnistused ei lĂ€he kaugele.
Nad ootavad kannatlikult.
Kuni inimene on valmis tegema esimese sammu. Mitte suure. Piisab ka vĂ€ikesest.â
LĂ”ppsĂ”na â tagasi enda juurde
MÔnikord pole vaja uut unistust otsida.
Piisab, kui meenutada seda, mis kunagi sĂŒdames elas.
Sest iga tĂ”eline unistus kannab endas midagi enamat kui soov â ta kannab suunda.
Ja kui inimene hakkab uuesti uskuma,
kasvÔi vaikselt, kasvÔi vÀikeste sammudega, siis selgub, et suurim varas ei olnud maailm.
Vaid hetk, mil ta lÔpetas endasse uskumise.
Ja just sealt algab ka tagasitee. Tagasi sinna, kus inimene julges kunagi uskuda.
âInimene on see, kelleks ta end mĂ”tleb.â
â Marcus Aurelius
âKĂ”ik, mida sa suudad ette kujutada, on tĂ”eline.â
â Pablo Picasso
âSa pead olema see muutus, mida tahad maailmas nĂ€ha.â
â Mahatma Gandhi
âĂra mine sinna, kuhu tee viib. Mine sinna, kus teed pole, ja jĂ€ta jĂ€lg.â
â Ralph Waldo Emerson
âSee, mida sa otsid, otsib ka sind.â
â Rumi
#elutarkusevahetus

