đŸ€ Unistuste varastajad

 

đŸ€Â â€žTulevik kuulub neile, kes usuvad oma unistuste ilu.“
— Eleanor Roosevelt

„Meie kahtlused on reeturid ja panevad meid kaotama head, mida vĂ”iksime vĂ”ita, kui julgeksime proovida.“
— William Shakespeare

„Lootus on Ă€rkvel oleva inimese unistus.“
— Aristoteles

đŸ€ Sissejuhatus – vaikne kustumine

Igal inimesel on unistusi.
MÔned on suured ja selged, mÔned vÀikesed ja vaevumÀrgatavad.

LapsepÔlves tunduvad need nii loomulikud.
Aga aastate jooksul juhtub midagi kummalist — mĂ”ni unistus hÀÀbub.

Mitte sellepÀrast, et ta oleks olnud vale.
Vaid sellepÀrast, et midagi hakkas teda tasapisi varjutama.

Hirm. Kahtlus. VÔrdlemine. Ootamine.

Ja vahel ka usk, et keegi teine peaks meie elu eest otsustama.

Need ongi unistuste vaiksed varastajad.

đŸ€ Elutarkuse vahetus – Ă”petaja ja Ă”pilane

Õpilane tuli Ă”petaja juurde mĂ”tlikuna.

Õpilane: „Õpetaja, kas kĂ”igil inimestel on unistused?“

Õpetaja: „On. Aga kĂ”igil ei jĂ€tku julgust neid hoida.“

Õpilane: „Miks need kaovad?
Miks inimene jĂ€tab oma unistused pooleli?“

Õpetaja vaatas teda rahulikult.

Õpetaja: „Sest vahel ei varasta neid elu.
Neid varastab hirm.“

đŸ€ SĂŒgavam mĂ”istmine

Õpilane: „Hirm mille ees?“

Õpetaja: „EbaĂ”nnestumise ees.
NaeruvÀÀristamise ees.
Selle ees, et ei olda piisav.“

Õpilane jĂ€i mĂ”ttesse.

Õpilane: „Kas siis suurim takistus on inimese sees?“

Õpetaja: „Sageli kĂŒll.
KĂ”ige vaiksem varas elab inimese enda mĂ”tetes.“

đŸ€ TĂ€hendamissĂ”na – seeme taskus

Õpetaja jutustas: „Kord anti inimesele seeme.
Talle öeldi: siin on midagi ilusat, istuta see.

Inimene pani seemne taskusse.
Ta mÔtles: mis siis, kui see ei kasva?
Mis siis, kui ma teen midagi valesti?

Aastad möödusid.
Seeme jÀi taskusse.

Ühel pĂ€eval leidis ta selle taas.
Seeme oli ikka alles.
Aga ta polnud kunagi saanud puuks.“

Õpetaja vaatas Ă”pilasele otsa.

„MĂ”ni unistus ei sure.
Ta lihtsalt jÀÀb istutamata.

Ja iga istutamata seeme jÀÀb sĂŒdamesse ootama.“

đŸ€ Tarkusehetk – Ă”petajalt

Õpetaja: „Unistusi ei varasta ainult hirm.
Neid varastab ka ootamine. Ja vahel ka usk, et on juba liiga hilja.”

đŸ€ Õpilase taipamine – integratsioon

Õpilane ĂŒtles vaikselt: „Ma olen vist mĂ”ne oma unistuse ise Ă€ra pannud.
Mitte Ă€ra kaotanud
 vaid lihtsalt edasi lĂŒkanud.“

Õpetaja noogutas.

Õpetaja: „See juhtub paljudega.“

Õpilane: „Kas on vĂ”imalik neid tagasi leida?“

Õpetaja naeratas Ă”rnalt.

Õpetaja: „Unistused ei lĂ€he kaugele.
Nad ootavad kannatlikult.
Kuni inimene on valmis tegema esimese sammu. Mitte suure. Piisab ka vĂ€ikesest.“

đŸ€ LĂ”ppsĂ”na – tagasi enda juurde

MÔnikord pole vaja uut unistust otsida.
Piisab, kui meenutada seda, mis kunagi sĂŒdames elas.

Sest iga tĂ”eline unistus kannab endas midagi enamat kui soov — ta kannab suunda.

Ja kui inimene hakkab uuesti uskuma,
kasvÔi vaikselt, kasvÔi vÀikeste sammudega, siis selgub, et suurim varas ei olnud maailm.
Vaid hetk, mil ta lÔpetas endasse uskumise.

Ja just sealt algab ka tagasitee. Tagasi sinna, kus inimene julges kunagi uskuda.

„Inimene on see, kelleks ta end mĂ”tleb.“
— Marcus Aurelius

„KĂ”ik, mida sa suudad ette kujutada, on tĂ”eline.“
— Pablo Picasso

„Sa pead olema see muutus, mida tahad maailmas nĂ€ha.“
— Mahatma Gandhi

„Ära mine sinna, kuhu tee viib. Mine sinna, kus teed pole, ja jĂ€ta jĂ€lg.“
— Ralph Waldo Emerson

„See, mida sa otsid, otsib ka sind.“
— Rumi

đŸ€ đŸ€ đŸ€

#elutarkusevahetus

Ostukorv