🤍 Unistuste varastajad

 „Tulevik kuulub neile, kes usuvad oma unistuste ilu.“
— Eleanor Roosevelt

„Meie kahtlused on reeturid ja panevad meid kaotama head, mida võiksime võita, kui julgeksime proovida.“
— William Shakespeare

„Lootus on ärkvel oleva inimese unistus.“
— Aristoteles

Sissejuhatus – vaikne kustumine

Igal inimesel on unistusi.
Mõned on suured ja selged, mõned väikesed ja vaevumärgatavad.

Lapsepõlves tunduvad need nii loomulikud.
Aga aastate jooksul juhtub midagi kummalist — mõni unistus hääbub.

Mitte sellepärast, et ta oleks olnud vale.
Vaid sellepärast, et midagi hakkas teda tasapisi varjutama.

Hirm. Kahtlus. Võrdlemine. Ootamine.

Ja vahel ka usk, et keegi teine peaks meie elu eest otsustama.

Need ongi unistuste vaiksed varastajad.

Elutarkuse vahetus – õpetaja ja õpilane

Õpilane tuli õpetaja juurde mõtlikuna.

Õpilane: „Õpetaja, kas kõigil inimestel on unistused?“

Õpetaja: „On. Aga kõigil ei jätku julgust neid hoida.“

Õpilane: „Miks need kaovad?
Miks inimene jätab oma unistused pooleli?“

Õpetaja vaatas teda rahulikult.

Õpetaja: „Sest vahel ei varasta neid elu.
Neid varastab hirm.“

Sügavam mõistmine

Õpilane: „Hirm mille ees?“

Õpetaja: „Ebaõnnestumise ees.
Naeruvääristamise ees.
Selle ees, et ei olda piisav.“

Õpilane jäi mõttesse.

Õpilane: „Kas siis suurim takistus on inimese sees?“

Õpetaja: „Sageli küll.
Kõige vaiksem varas elab inimese enda mõtetes.“

Tähendamissõna – seeme taskus

Õpetaja jutustas: „Kord anti inimesele seeme.
Talle öeldi: siin on midagi ilusat, istuta see.

Inimene pani seemne taskusse.
Ta mõtles: mis siis, kui see ei kasva?
Mis siis, kui ma teen midagi valesti?

Aastad möödusid.
Seeme jäi taskusse.

Ühel päeval leidis ta selle taas.
Seeme oli ikka alles.
Aga ta polnud kunagi saanud puuks.“

Õpetaja vaatas õpilasele otsa.

„Mõni unistus ei sure.
Ta lihtsalt jääb istutamata.

Ja iga istutamata seeme jääb südamesse ootama.“

Tarkusehetk – õpetajalt

Õpetaja: „Unistusi ei varasta ainult hirm.
Neid varastab ka ootamine. Ja vahel ka usk, et on juba liiga hilja.”

Õpilase taipamine – integratsioon

Õpilane ütles vaikselt: „Ma olen vist mõne oma unistuse ise ära pannud.
Mitte ära kaotanud… vaid lihtsalt edasi lükanud.“

Õpetaja noogutas.

Õpetaja: „See juhtub paljudega.“

Õpilane: „Kas on võimalik neid tagasi leida?“

Õpetaja naeratas õrnalt.

Õpetaja: „Unistused ei lähe kaugele.
Nad ootavad kannatlikult.
Kuni inimene on valmis tegema esimese sammu. Mitte suure. Piisab ka väikesest.“

Lõppsõna – tagasi enda juurde

Mõnikord pole vaja uut unistust otsida.
Piisab, kui meenutada seda, mis kunagi südames elas.

Sest iga tõeline unistus kannab endas midagi enamat kui soov — ta kannab suunda.

Ja kui inimene hakkab uuesti uskuma,
kasvõi vaikselt, kasvõi väikeste sammudega, siis selgub, et suurim varas ei olnud maailm.
Vaid hetk, mil ta lõpetas endasse uskumise.

Ja just sealt algab ka tagasitee. Tagasi sinna, kus inimene julges kunagi uskuda.

„Inimene on see, kelleks ta end mõtleb.“
— Marcus Aurelius

„Kõik, mida sa suudad ette kujutada, on tõeline.“
— Pablo Picasso

„Sa pead olema see muutus, mida tahad maailmas näha.“
— Mahatma Gandhi

„Ära mine sinna, kuhu tee viib. Mine sinna, kus teed pole, ja jäta jälg.“
— Ralph Waldo Emerson

„See, mida sa otsid, otsib ka sind.“
— Rumi

#elutarkusevahetus