đ„âInimene valetab teistele sĂ”nadega, kuid iseendale valetab ta vaikusega.â
â SĂžren Kierkegaard
Aga kui inimene ĂŒhel hetkel peatub ja vaatab peeglisse â mitte klaasi, vaid teadvuse peeglisse â siis nĂ€eb ta, et vari pole vaenlane.
Vari on kutse Àrgata.
TÔde ego kohta ei ole kunagi peegli taga.
Ta on alati selle ees, sinu silmades, sinu hingamise sĂŒgavuses, sinu vaikuses.
Ego ei kannata tÔde, sest tÔde ei vaja kaitset.
Aga inimene kasvab just siis, kui ta lÔpetab enda eest pÔgenemise.
Ăpilane: âĂpetaja⊠kuidas ma nĂ€en oma ego? Kuidas tabada teda nii, et ta enam mind vargsi ei juhiks? Ego teeb elu alati ilusamaks, kui ta tegelikult on⊠Ta narrib mind enesepettusega.â
Ăpetaja: âEgo ei karda midagi nii palju kui tĂ”de.
Ta kardab peeglit.
Mitte seda, mis on sinu ees, vaid seda, mis on sinu sees.â
Ăpilane: âLugesin, kuidas noormees seisis peegli ees ja ĂŒtles: âMa ei valeta enam kunagi iseendale.â Ja ego justkui murdus⊠Kas see on vĂ”imalik?â
Ăpetaja: âSee on tĂ”e esimene uksehing.
Nii kaua, kuni inimene valetab endale, on ego kuningas.
Aga hetk, mil ta ĂŒtleb: âMa tean, mis on minus tĂ”siâ, â see on hetk, mil tĂ”eline Mina astub ruumi.â
âTĂ”eline avastamine ei seisne uute maade leidmises, vaid uue pilgu saavamises.â
â Marcel Proust
Ăpilane: âAga kui ego laguneb⊠kuhu kaob tema jĂ”ud? Ma tundsin, kuidas kohe avardus teadvus ja tugevus kasvas. Kust see tuli?â
Ăpetaja: âJĂ”ud ei kuulu egole.
Ta on kogu aeg kuulunud Sinule.
Ego on nagu jĂ”uvaras â ta vĂ”tab sinu tĂ€helepanu ja teeb sellest enda kĂŒtuse.
Kui sa nĂ€ed teda selgelt, ei saa ta enam toituda.â
Konstellatsioonitarkus: âEgo elab seal, kus on segadus. TĂ”de elab seal, kus on nĂ€htud ja tunnistatud kogu vĂ€li.â
Ăpilane: âKuidas ma jĂ€lgin ego vĂ€ljendumist? Ta tuleb nii kiiresti⊠nii peeneltâŠâ
Ăpetaja: âVaata kolme mĂ€rki:
Vajadus olla oluline.
Vajadus ennast Ôigustada.
Vajadus omada viimast sÔna.
Kui miski sinus kiirustab, tĂ”stab hÀÀlt vĂ”i vajab aplausi â see ei ole Sina.
See on ego.â
âKes valitseb ennast, on vĂ”imsam kui see, kes vĂ”idab linna.â
â Laozi
Kui sa lĂ”petad selle kandmise, ei muutu sa vĂ€iksemaks â sa muutud tĂ”eliseks.
Ja tĂ”de ei vaja kunagi kaitset.â
vaid see, millelt tuleb vÔtta vÔim?
TÔde ei tule jÔuga.
TĂ”de tuleb siis, kui ma enam ei karda iseendale otsa vaadata.â
PĂ€rimustarkus: âKes oma varju Ă€ra tunneb, sellel on kergem pĂ€ikese kĂ€es kĂ€ia.â
Hetk, mil sa ĂŒtled: âMa ei valeta endale enamâ, on hetk, mil valgus astub ruumi.
Ja siis nĂ€ed â jĂ”ud, mida otsisid vĂ€ljast, on alati olnud sinus.
“Ma olen lĂ”petanud endale valetamise. NĂŒĂŒdsest tĂ€hendab luiskamine vikatimeest.”
â Rosalie Kaufman
#elutarkusevahetus

