„Tunne iseennast.“ — Delfi oraakli tarkus, Vana-Kreeka
„Kes tunneb teisi, on tark. Kes tunneb iseennast, on valgustatud.“ — Laozi
„Targa jutt kasvab inimesele järele.“ — Eesti pärimustarkus
❤️Kord küsiti vanalt targalt: „Kui pikk on inimese teekond iseenda juurde?“
Tark naeratas.
„Pikem kui ükski tee maa peal.“
„Kas siis nii pikk?“
„Jah. Sest kõik teised teed viivad kuhugi välja.
Iseenda tundmise tee viib üha sügavamale sissepoole.“
Ja just seetõttu ei lõpe see teekond kunagi.
Mitte sellepärast, et inimene oleks eksinud.
Vaid sellepärast, et inimese hing on sügavam, kui ta esialgu arvab.
❤️ Elutarkuse vahetus, dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane küsis: „Õpetaja, ma olen aastaid lugenud raamatuid, kuulanud tarku inimesi, mõtisklenud ja mediteerinud.
Ometi tunnen vahel, et ma alles alustan.“
Õpetaja naeratas.
„Ja see on hea märk.“
„Kuidas saab see olla hea märk?“
„Sest inimene, kes arvab, et on kohale jõudnud, lõpetab otsimise.
Inimene, kes näeb veel avastamata maad, jätkab kasvamist.“
Õpilane jäi mõttesse.
„Kas iseenda tundmaõppimise teekond on tõesti nii pikk?“
„See on terve elu pikk.“
„Miks?“
Õpetaja osutas järvele.
„Kas sa näed selle pinda?“
„Näen.“
„Kui vaatad ainult pinda, tundub järv lihtne.
Kui hakkad sukelduma, avastad sügavuse.“
„Kas inimene on samasugune?“
„Veelgi sügavam.“
❤️Tähendamissõna – Kaev ilma põhjata
Kord elas rändur, kes otsis tarkust.
Ta rändas läbi metsade, üle mägede ja läbi linnade.
Iga tark andis talle mõne vastuse.
Iga raamat avas uue ukse.
Aastate pärast jõudis ta vana kaevu juurde.
Ta vaatas sisse.
Vesi peegeldas tema nägu.
Ta vaatas kaua.
Mida kauem ta vaatas, seda rohkem hakkas ta nägema.
Mitte oma nägu. Vaid oma hirme.
Oma lootusi. Oma unistusi. Oma varjusid.
Oma valgust.
Ta istus kaevu ääres päevi. Siis nädalaid.
Siis kuid.
Lõpuks ütles ta: „Ma arvasin, et otsin tarkust maailmast.
Tegelikult otsisin ma iseennast.“
Vana tark, kes teda jälgis, naeratas.
„Ja mida sa leidsid?“
Rändur vastas: „Mida rohkem ma ennast tundma õpin, seda rohkem avastan, kui palju on veel avastada.“
Tark ütles: „Siis oled sa lõpuks õigel teel.“
❤️Tarkusehetk
Õpilane küsis: „Mis aitab inimesel sellel teekonnal edasi liikuda?“
Õpetaja vastas: „Neli ust.“
„Millised?“
Õpetaja: „Mõtlemine. Arusaamine. Taipamine. Ja kogemus.“
„Kas neist ei piisa?“
„Piisab.
Aga need avanevad erineval ajal.“
„Kuidas?“
„Mõnikord loed midagi täna.
Saad aru homme.
Taipad kümne aasta pärast.
Ja elad selle järgi alles elu lõpus.“
❤️Tarkusepeeglid
„Kõigel on oma aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all.“
— Piibel, Koguja 3:1
Ka taipamistel on oma küpsemise aeg.
„Me ei leia tarkust. Me avastame selle, mis on meis alati olemas olnud.“
— filosoofiline tarkusetera
Tõde ei tule alati väljastpoolt. Sageli eemaldame lihtsalt selle, mis on seda varjanud.
„Kes otsib, see leiab.“
— Piibel, Matteuse 7:8
Mõnikord leiame otsitu alles siis, kui oleme valmis seda vastu võtma.
❤️Õpilase taipamine
Pärast pikka vaikust ütles õpilane: „Ma hakkan mõistma. Ma ei ole aeglane õppija. Mõned tarkused lihtsalt küpsevad kaua.“
Õpetaja naeratas.
„Nagu õun puu otsas.“
„Ja nagu seeme mullas?“
„Just nii.“
„Ja nagu inimene?“
„Kõige rohkem just nagu inimene.“
❤️Iseenda tundmaõppimise teekond ei ole võistlus.
See ei ole eksam. See ei ole sihtpunkt.
See on elamise viis.
Iga kogemus õpetab midagi.
Iga kohtumine peegeldab midagi.
Iga taipamine avab ühe uue ukse.
Ja ühel päeval taipab inimene midagi väga lihtsat.
Ta ei ole tegelikult kogu elu otsinud iseennast.
Ta on kogu elu õppinud eemaldama seda, mis ei olnud tema. ❤️
Mõtlemine avab ukse.
Arusaamine süütab valguse.
Taipamine keerab luku lahti.
Kogemus teeb tarkuse elavaks.
Ja nii kestab inimese kõige ilusam teekond – teekond iseenda juurde. ❤️