âTarkus algab teadmisest, kui palju on veel teadmata.â â Ajatu elutarkus
Inimene vÔib teada palju ja ikkagi mitte osata elada.
Teine vÔib olla lugenud vÀhe raamatuid, kuid osata mÀrgata ilma muutumist, parandada katkist tööriista, kasvatada toitu, lohutada kurba vÔi pÀÀsta uppuja.
Teadmised annavad meile vÔimaluse maailma mÔista.
Kogemus Ôpetab selles maailmas toime tulema.
Tarkus aga aitab Àra tunda, millist teadmist parajasti vaja lÀheb.
Ăpilase ja Ăpetaja elutarkuse vahetus
Ăpilane: Ăpetaja, kes on tark inimene?
Ăpetaja: Mida sina arvad?
Ăpilane: See, kes teab palju.
Ăpetaja: Siis peaks kĂ”ige rohkem raamatuid lugenud inimene olema alati kĂ”ige targem.
Ăpilane: Kas polegi?
Ăpetaja: Teadmised vĂ”ivad inimese targemaks teha. Aga ainult siis, kui teadmiste kĂ”rval kasvab ka mĂ”istmine.
Ăpilane: Mis vahe neil on?
Ăpetaja: Teadmine vĂ”ib öelda, millest jĂ”gi koosneb. MĂ”istmine ĂŒtleb, millal jĂ”kke mitte astuda.
Ăpilane: Aga kas haridus pole siis tĂ€htis?
Ăpetaja: VĂ€ga tĂ€htis. Kuid hariduse vÀÀrtus ei seisne selles, et saaksime selle abil teistest kĂ”rgemale tĂ”usta.
Ăpilane: Milles siis?
Ăpetaja: Et nĂ€eksime kaugemale, mĂ”istaksime sĂŒgavamalt ja oskaksime oma teadmistega midagi head teha.
Ăpilane jĂ€i mĂ”ttesse.
Siis ĂŒtles Ă”petaja: âMa jutustan sulle ĂŒhe vana loo.â
TĂ€hendamissĂ”na âVanamees, poiss ja jĂ”giâ
Kord sĂ”itsid vanamees ja noor poiss vĂ€ikese paadiga ĂŒle laia jĂ”e.
Vanamees oli palju Ă”ppinud ja oma teadmiste ĂŒle ĂŒsna uhke.
Poiss tundis aga jĂ”ge. Ta oli selle ÀÀres ĂŒles kasvanud.
SĂ”idu ajal mĂ€rkas vanamees veepinnal ujuvat puulehte. Ta vĂ”ttis selle veest, uuris tĂ€helepanelikult ja kĂŒsis:
âPoiss, kas sa tead midagi botaanikast?â
âEi tea,â vastas poiss.
Vanamees vangutas pead.
âKahju. Siis oled sa veerandist elust ilma jÀÀnud.â
Poiss ei vastanud.
Veidi hiljem mĂ€rkas vanamees paadi pĂ”hjas vĂ€ikest kivi. Ta vĂ”ttis selle pihku, uuris selle vĂ€rve ja kĂŒsis:
âAga geoloogiast? Kas sellest tead midagi?â
âEi tea,â tunnistas poiss.
âSiis oled juba poolest elust ilma jÀÀnud,â ĂŒtles vanamees.
Poiss jÀtkas vaikides sÔudmist.
HÀmarus laskus jÔele.
Taevasse ilmusid esimesed tÀhed.
Vanamees vaatas PĂ”hjanaela ja kĂŒsis:
âAstronoomiast ikka midagi tead?â
Poiss langetas pea.
âEi.â
Vanamees ohkas.
âSiis, poiss, oled sa juba kolmveerandist elust ilma jÀÀnud.â
Samal hetkel kostis kaugemalt tugev mĂŒrin.
Poiss pööras pead.
Ălesvoolu oli tamm purunemas ning vĂ”imas veemass sööstis nende poole.
Poiss haaras aerud.
âKas te ujuda oskate?â kĂŒsis ta kiiresti.
Vanamehe nĂ€olt kadus ĂŒleolev naeratus.
âEi oska.â
Poiss vaatas lĂ€henevat veemassi ja ĂŒtles:
âSiis, hĂ€rra, vĂ”ivad kĂ”ik teie protsendid varsti ĂŒsna tĂ€htsusetuks muutuda.â
Ja poiss hakkas kogu jÔust paati kalda poole juhtima.
Seekord ei Ôpetanud vanamees poissi.
Ta usaldas oma elu tema kÀtesse.
![]()
TÀhendamissÔna tarkus
Kui nad viimaks kaldale jÔudsid, istus vanamees kaua vaikides.
Ta polnud kaotanud oma teadmisi.
Ta teadis endiselt taimedest, kividest ja tÀhtedest rohkem kui poiss.
Kuid ta oli juurde Ă”ppinud midagi, mida ĂŒhestki oma raamatust polnud leidnud:
Teise inimese teadmatus ĂŒhes asjas ei tĂ€henda, et ta oleks sinust vĂ€hem tark.
Iga inimene teab midagi, mida sina ei tea.
Iga inimene oskab midagi, mida sina ei oska.
Ja vahel vÔib oskus, mida peame vÀikeseks, osutuda hetkel, mil elu meid proovile paneb, kÔige vÀÀrtuslikumaks.
Ăpilase taipamine
Ăpilane: NĂŒĂŒd saan aru. Vanamehe viga polnud selles, et ta palju teadis.
Ăpetaja: Just.
Ăpilane: Tema viga oli arvata, et tema teadmised annavad talle Ă”iguse hinnata teise inimese vÀÀrtust.
Ăpetaja: VĂ€ga hea.
Ăpilane: Aga poiss teadis midagi, mida vanamees ei teadnud.
Ăpetaja: Ja homme vĂ”ib vanamehe teadmine pÀÀsta poisi.
Ăpilane vaatas Ă”petajale otsa.
âSiis vajame ĂŒksteist.â
Ăpetaja naeratas.
âNĂŒĂŒd hakkad sa mĂ”istma, milleks teadmised tegelikult on.â
Ajatud tarkused
Teadmised ĂŒtlevad: âMa tean.â
Tarkus lisab: âAga mida teab tema, mida mina veel ei tea?â
Teadmised vÔivad teha inimese harituks.
Kogemus vÔib teha ta osavaks.
Alandlikkus vÔimaldab tal teistelt Ôppida.
Ja tarkus Ôpetab neid kÔiki Ôigel hetkel kasutama.
Ăra mÔÔda inimest ainult diplomite, ametinimetuste ega keeruliste sĂ”nade jĂ€rgi.
Ăra mÔÔda teda ka selle jĂ€rgi, mida ta ei tea.
KĂŒsi parem: mida vĂ”iksin mina temalt Ă”ppida?
LÔppmÔtisklus
Elu on liiga suur, et ĂŒks inimene vĂ”iks seda kĂ”ike teada.
Ăks tunneb taimi.
Teine tÀhti.
Kolmas inimesi.
Neljas oskab kÀtega midagi luua.
Viies teab, kuidas raskel hetkel rahulikuks jÀÀda.
Ja mĂ”ni inimene, kelle teadmisi oleme pidanud tagasihoidlikuks, vĂ”ib ĂŒhel pĂ€eval Ă”petada meile midagi, mida meil on kĂ”ige rohkem vaja.
SeepÀrast pole tÔelise tarkuse vastand alati teadmatus.
Vahel on selleks hoopis arvamus, et meil pole enam kelleltki midagi Ôppida.
Ăra kĂŒsi ainult: âKui palju ma tean?â
KĂŒsi ka: âKas ma olen veel valmis Ă”ppima?â
Sest teadmiste meri on lai.
Ja ĂŒkskĂ”ik kui palju me juba teame â me kĂ”ik oleme selles meres natuke Ă”pilased.
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.
![]()
![]()
![]()

