đŸŒ± Ajatu elutarkuse lugu „Ma valin“

đŸŒ±Â Millele annan oma jĂ”u?

„Sa ei saa alati valida seda, mis sinu ellu tuleb, kuid saad Ă”ppida valima, millele annad enda sees kasvuruumi.“
— Ajatu elutarkus

đŸŒ± Meile tundub vahel, et valik tĂ€hendab vĂ”imalust otsustada, mis meiega juhtub.

Kuid elu ei kĂŒsi alati meie nĂ”usolekut.

Me ei vali kÔiki kohtumisi ega lahkumisi. Me ei vali teiste inimeste sÔnu ja tegusid. Me ei saa Àra hoida kÔiki pettumusi, ootamatusi ega muutusi.

Ometi jÀÀb meile ĂŒks vaikne, kuid oluline vabadus: valida, millele anname oma tĂ€helepanu ja jĂ”u.

Sest tÀhelepanu on nagu vesi.

See, mille juurde ikka ja jÀlle tagasi pöördume, saab meis rohkem kasvuruumi.

„MĂ”ned asjad sĂ”ltuvad meist, teised mitte.“
— Epiktetos, KĂ€siraamat (Enchiridion), 1

VÔib-olla algabki tark valik sellest, et Ôpime neid kahte eristama.

đŸ•Šïž Õpilane ja Õpetaja

Õpilane: Õpetaja, inimesed ĂŒtlevad sageli: „Sul on alati valik.“ Aga see pole ju pĂ€ris tĂ”si. Ma ei saa valida kĂ”ike, mis minuga juhtub.

Õpetaja: Sul on Ă”igus. Tarkus ei tĂ€henda teeselda, et inimene kontrollib kogu elu.

Õpilane: Mida ma siis tegelikult valida saan?

Õpetaja: Mitte alati sĂŒndmust. Kuid sageli saad valida, mida sa sellega edasi teed.

Õpilane: Aga kui keegi teeb mulle haiget?

Õpetaja: Sa ei valinud tema tegu. Kuid ajapikku saad valida, kas kannad juhtunut endas ainult kibedusena vĂ”i pĂŒĂŒad vĂ”tta sellest kaasa ka teadmise, mida see sulle Ă”petas.

Õpilane: Ja kui ma muretsen?

Õpetaja: Ära vĂ”itle esimese muremĂ”ttega. MĂ€rka seda ja kĂŒsi:

„Kas siin on midagi, mida saan teha?“

Kui saad — tegutse.

Kui ei saa — kĂŒsi, kas mure vajab tĂ”esti kogu sinu tĂ€nast pĂ€eva.

Õpilane: Nii et valik ei tĂ€henda: „Ma lihtsalt ei mĂ”tle sellele“?

Õpetaja: Ei. MĂ”tte jĂ”uga vĂ€ljatĂ”rjumine pole vabadus. Vabadus algab mĂ€rkamisest.

Sa vĂ”id öelda: „Jah, minus on praegu hirm.“

Ja seejĂ€rel kĂŒsida: „Kas ma tahan anda sellele kogu oma tĂ€helepanu?“

Õpilane: Aga tĂ€helepanu lĂ€heb sageli iseenesest just halvale.

Õpetaja: SellepĂ€rast ongi tĂ€helepanu harjutamine, mitte ĂŒhekordne otsus.

Sa valid.
Eksid kÔrvale.
MĂ€rkad.
Ja valid uuesti.

Õpilane: Kas see pole lĂ€bikukkumine?

Õpetaja: Ei. See ongi harjutamine.

„Kui sind hĂ€irib miski vĂ€line, ei pĂ”hjusta sulle valu mitte asi ise, vaid sinu hinnang sellele.“
— Marcus Aurelius, Iseendale (Meditations), VIII.47
(mÔtte eestikeelne tÔlge)

đŸŒ± TĂ€hendamissĂ”na „Mida sa kastad?“

Ühel mehel oli kaks vĂ€ikest peenart.

Ühte oli ta kĂŒlvanud lilled. Teises kasvas umbrohi.

Igal hommikul lÀks mees aeda.

Ta vaatas lilli ja mĂ”tles: „KĂŒll ma tahaksin, et need juba Ă”itseksid.“

Siis mÀrkas ta umbrohtu.

„JĂ€lle teie!“ pahandas mees.

Ta kummardus umbrohu kohale, uuris seda, mÔtles sellele ja muretses, kui kiiresti see levib.

Ning ise mÀrkamata valas ta sinna suurema osa oma kastekannu veest.

Nii möödusid pÀevad.

Lilledest mees unistas.

Umbrohtu ta kastis.

MÔne aja pÀrast oli umbrohi kÔrge ja tugev, lilled aga vaevu elus.

NÔutuna lÀks mees vana aedniku juurde.

„Ma ei mĂ”ista,“ ĂŒtles ta. „Miks kasvab minu aias kĂ”ige tugevamalt just see, mida ma kĂ”ige vĂ€hem tahan?“

Aednik kĂŒsis:

„Mida sa iga pĂ€ev kastad?“

„Ma tahan ju lilli kasvatada,“ vastas mees.

Aednik naeratas.

„Ma ei kĂŒsinud, mida sa tahad kasvatada. Ma kĂŒsisin, mida sa kastad.“

Mees jÀi vaikseks.

„Kas ma pean siis umbrohtu lihtsalt mitte nĂ€gema?“

„Ei,“ vastas aednik.

„MĂ€rka seda. Vaata, kas see tuleb vĂ€lja tĂ”mmata, kĂ€rpida vĂ”i lihtsalt mitte juurde kasta.

Aga Ă€ra seisa terve pĂ€ev umbrohu kĂ”rval, kastekann kĂ€es.“

„Mida ma siis kastma peaksin?“

Aednik osutas lilledele.

„Seda, mida tahad nĂ€ha kasvamas.“

Sellest pĂ€evast alates kĂŒsis mees enne kastmist:

„Kui minu tĂ€helepanu on vesi, siis mida ma tĂ€na kastan?“

Umbrohi ei kadunud tema aiast igaveseks.

Kuid lilled hakkasid Ôitsema.

„Mida inimene iganes kĂŒlvab, seda ta ka lĂ”ikab.“
— Pauluse kiri galaatlastele 6:7

⚗ Tarkusehetk – sisemine alkeemia

Alkeemia vana kujund rÀÀgib muundamisest — algmaterjalist pĂŒĂŒtakse saada midagi vÀÀrtuslikumat.

Sama kujundit vÔime kasutada oma sisemaailma kohta.

Viha vÔib muutuda piiriks.
Hirm ettevalmistuseks vÔi ettevaatlikkuseks.
Pettumus uue suuna otsimiseks.
Eksimus Ôppetunniks.
Valu sĂŒgavamaks kaastundeks.
Kogemus tarkuseks.

See ei tÀhenda, et halb tuleb nimetada heaks vÔi valu kingituseks.

Sisemine alkeemia tĂ€hendab, et raske kogemus ei pea jÀÀma ainult haavaks — sellest vĂ”ib aja jooksul saada ka teadmine, piir, suund vĂ”i tarkus.

đŸŒ± Õpilase taipamine

Õpilane vaikis mĂ”nda aega.

Siis ĂŒtles ta: „NĂŒĂŒd ma mĂ”istan. KĂŒsimus pole ainult selles, mida ma oma ellu soovin.“

Õpetaja noogutas.

„Ma pean vaatama, mida ma iga pĂ€ev kastan,“ jĂ€tkas Õpilane.

„Just,“ vastas Õpetaja.

„Soov nĂ€itab sulle suunda.

Aga tĂ€helepanu, valikud ja teod nĂ€itavad, millele sa tegelikult kasvujĂ”udu annad.“

đŸŒ± „Inimeselt vĂ”ib vĂ”tta peaaegu kĂ”ik, kuid talle jÀÀb vabadus valida oma hoiak antud olukorras.“
— Viktor E. Frankl, Man’s Search for Meaning
(mÔtte eestikeelne tÔlge)

Me ei vali kÔiki seemneid, mille elu meie sisemisse aeda kannab.

MÔni tuleb rÔÔmuna.
MÔni mure, kaotuse vÔi pettumusena.

Me ei kontrolli tÀielikult isegi seda, kuhu meie tÀhelepanu esimesena langeb.

Kuid vÀhemalt osa veest on meie kÀes.

Me vÔime mÀrgata umbrohtu, ilma et annaksime sellele kogu vee.

Me vĂ”ime hoolitseda haava eest, ilma et ehitaksime kogu elu selle ĂŒmber.

Ja me vÔime ikka ja jÀlle valida, mida tahame enda sees tugevamaks kasvatada.

MÔtted on seemned.
TĂ€helepanu on vesi.
Teod on muld.
Harjumused on aed.

SeepĂ€rast kĂŒsin tĂ€na endalt: „Mida ma kastan?“

Ma ei saa alati valida seda, mis minu ellu tuleb.

Aga ma saan Ôppida valima, millele annan oma jÔu.

⚗Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.

⚗⚗⚗

Ostukorv