🌘 ELUTARKUSE VAHETUS: Ära tõrju sõnumitoojat

„Sõnumitoojat ära tõrju — isegi kui ta tuleb pisaratega.“
— Jalāl al-Dīn Muḥammad Rūmī

Elu räägib meiega harva läbi mugavuse.
Sagedamini koputab ta uksele läbi valu, kaotuse, segaduse või inimese, kelle ilmumine raputab meid seestpoolt.

Sõnumitooja ei ole alati kaunis ega pehme.
Vahel ta nutab.
Vahel ta vihastab.
Vahel ta on ise katki.

Kuid ta toob kingitust, mis on suurem kui tema väljanägemine:
tõde, mida me ei olnud veel valmis nägema.

Dialoog õpetaja ja õpilase vahel

Õpilane: „Õpetaja… miks tulevad mõnikord minu ellu inimesed, kes teevad haiget? Või miks saabuvad olukorrad, mis kisuvad mu seest justkui välja kõige, mida ma pole tahtnud näha?“

Õpetaja: „Sest elu ei ole kuri.
Ta on õpetaja.
Ja iga inimene, kes su südant puudutab — ka valusalt — kannab sõnumit.“

Õpilane: „Aga miks tulevad need sõnumid nii raskes vormis? Miks ei võiks kõik tulla rahu ja rõõmuga?“

Õpetaja: „Sest inimese süda avab end vahel vaid murdudes.
Mõni tõde ei mahu sisse kinniste uste taha.
Elu koputab aeglaselt.
Kui sa ei kuule, koputab ta valjemalt.“

Konstellatsioonitarkus: „See, mis sulle haiget teeb, näitab, mis sinus tahab terveneda.“

Õpilane: „Aga kui inimene tuleb minu ellu pisaratega — miks peaksin ma teda kuulama?“

Õpetaja: „Sest pisarad ei ole nõrkus.
Need on tõe pesuveed.
Sõnumitooja tuleb mõnikord mitte selleks, et anda, vaid selleks, et peegeldada — sinu valu, sinu haava, sinu lukku.“

Õpilane: „Kas ma peaksin siis kõiki kuulama, kes minu juurde tulevad?“

Õpetaja: „Kuulama — jah.
Laskma mõjutada — mitte alati.
Kuulamine ei tähenda neelamist.
See tähendab äratunnetamist.“

Tarkusehetk – õpetajalt: „Iga pisar, mis su ellu astub, kannab endaga puhastavat jõudu.
Ära küsi: „Miks see minuga juhtub?“
Küsi: „Mida ta mulle näidata tahab?“
Sest ükski sõnumitooja ei tule ilma põhjuseta.“

Õpilase taipamine: „Ma mõistan nüüd…
Sõnumitooja ei ole alati rõõmus külaline.
Aga isegi kurbusel, vihal, kaotusel ja hirmul on oma vaikne tarkus.
Kui ma ei tõrju sõnumitoojat, vaid kuulan teda…
siis ma ei jää haavasse kinni — ma lähen haava taha.“

Pärimustarkus: „Ükski tuul ei puhu ilma põhjuseta — ta puhastab seda, mis on paksuks jäänud.“

Lõppmõtisklus: Me ei pea armastama sõnumitooja kuju.
Me ei pea kiitma valu, mis tema käes on.

Aga kui me suudame hetkeks peatuda…
kuulata…
võtta vastu…

siis võib elu meile näidata ust, mida me poleks muidu märganud.

Sõnumitooja ei tule sind karistama.
Ta tuleb sind äratama.

„Iga haav on koht, kust valgus siseneb.“
— Rūmi

#elutarkusevahetus