„Kõik meie läbikukkumised elus ongi tegelikult läbikukkumised armastuses.” — Iris Murdoch
Iidsetes õpetustes on öeldud, et inimene näeb selgemini oma elu alles selle äärel.
Ent mõnikord kingib elu mõnele hingele võimaluse näha tõde varem —
hetkeks, kus füüsiline maailm taandub ja alles jääb üksnes valgus.
Sellises valguses ei küsita enam „miks”, vaid küsitakse ainult seda, mis loeb.
Dialoog õpilase ja õpetaja vahel
Õpilane: „Õpetaja… ma lugesin lugu naisest, kellel oli surmalähedane kogemus. Teda oli justkui mõneks minutiks siit maailmast lahutatud.
Ta nägi valgustunnelit ja ingellikku Olendit, kes kiirgas armastust, mida siin maailmas vaevalt kogeda saab.
Enne, kui ta oma kehasse tagasi saadeti, kĂĽsiti temalt kaks kĂĽsimust:
„Mida oled õppinud sellest elust?”
ja
„Mil moel oled sa arendanud ennast, et suudaksid sügavamalt armastada?”
Õpetaja… miks just need kaks?”
Õpetaja: „Need kaks küsimust on inimese elu tegelik tuum.
Esimene — mida sa oled õppinud? — puudutab sinu hinge kasvamist.
Teine — kuidas oled sa armastama õppinud? — puudutab sinu südame avardumist.
Kõik muu… saavutused, hinnangud, võidud, kaotused…
need hajuvad nagu tolm valguses.”
Õpilane: „Kas see tähendab, et elu mõõdetakse õppimises ja armastuses?”
Õpetaja: „Just nii.
Elu ei mõõdeta selles, kui hästi sa oled esinenud, vaid kui tõeliseks sa oled kasvanud.
Inimene võib elada terve elu näiliselt edukalt ja ometi jääda seesmiselt tühjaks,
kui ta pole õppinud ega armastanud.”
Õpilane: „Aga miks peab inimene mõnikord jõudma surma lähedale, et seda mõista?”
Õpetaja: „Sest elu on vali, aga inimene on vali samuti.
Mõnikord läheb kõik nii mürarikkaks, et hing ei leia enam võimalust sosistada.
Surmalähedane kogemus vaigistab kõik — keha, hirmud, rollid —
ja jätab alles ainult tõe.
Valgus ei küsi palju, sest valgus teab rohkem kui inimene suudab sõnastada.”
Õpilane: „Kas meil on siis võimalik neid kahte küsimust küsida ka praegu,
ilma ootamata äärmuslikku hetke?”
Õpetaja: „Meil on võimalik neid küsida iga päev.
Vahel piisab vaid vaikusehõngulisest hetkest: kõnd metsarajal, hingetõmme päikeseloojangus, kohtumine iseendaga.
Valgus ei kao. Meie lihtsalt ei küsi.”
Õpilane: „Õpetaja… kuidas vastata teisele küsimusele?
Kuidas arendada ennast nii, et suudaksin sügavamalt armastada?”
Õpetaja: „Armastus ei kasva pingutusest.
Ta kasvab aususest.
Armastus süveneb siis, kui inimene lõpetab:
teesklemise, et ta ei tunne,
punnitamise, et ta peab alati tugev olema,
hirmu, et haavatavus teeb ta nõrgaks.
Sest armastada sügavalt tähendab lubada endal olla päriselt elus.”
Õpilane: „Ja esimene küsimus… mida ma olen õppinud? Kuidas seda mõista?”
Õpetaja: „Vaata oma elu ja küsi:
Kas valu on muutnud sind kibedaks või pehmemaks?
Kas raskused on sulgenud su südame või teinud ta avaramaks?
Kas sa oled muutunud mitte targemaks, vaid arukamaks?
Kas sa oled õppinud nägema ennast, teisi, elu — nii nagu nad on?
Õppimine pole faktide, vaid hinge liikumise teekond.”
Tarkusehetk – õpetajalt
„Valgus ei näita sulle, mida sa pead tegema. Ta näitab sulle, kes sa oled.”
— Aurelius Varennos
Ă•pilase taipamine
„Õpetaja… nüüd ma mõistan.
Need kaks küsimust ei ole mõeldud elu lõpuks — need on mõeldud iga päeva alguseks.
Sest kui ma kĂĽsin:
„Mida ma olen täna õppinud?”
ja
„Kuidas ma olen täna armastanud?”,
siis ma ei pea ootama valgustunneli lõppu.
Valgus ärkab minu sees juba praegu.”
Lõppsõna
Naise lugu valgusest pole erandlik — see on meeldetuletus.
Meile antakse iga päev võimalus küsida endalt samu kahte küsimust,
ilma tunneli ja Olendita.
Kui inimene vastab neile ausalt,
siis ei oota ta valgust surmalähedases kogemuses — valgus sünnib temas juba elus olles.
„Valgus ei küsi, kui palju oled saavutanud, vaid kui palju oled avanud oma südame — sest ainult avatud süda mahutab igavikku.” — Aurelius Varennos