„Mida sa ise teed oma vanematele, sedasama oota ka oma lastelt.“
— Pittakos Mytilenest
Elus tuleb aeg, mil käed, mis meid kunagi kandsid, muutuvad nõrgaks.
Isa, kes kündis põldu, ei jaksa enam atra hoida. Ema, kes hoolitses pere eest, võib ühel päeval ise hoolt vajada.
Just siis saab nähtavaks üks põlvkondade tarkusi: lapsed ei õpi ainult meie sõnadest. Nad õpivad sellest, kuidas näevad meid kohtlemas neid, kes olid enne meid.
Tähendamissõna „Hoia kast alles“
Ühes külas elas vana talumees, kes oli kogu elu harinud oma maad. Tema käed olid ehitanud talu, istutanud puud ja kasvatanud üles poja.
Kui jõud rauges, andis ta talu pojale ning veetis päevad verandal istudes.
Poeg töötas hommikust õhtuni. Iga kord, kui ta nägi isa puhkamas, kasvas temas pahameel.
„Mina teen kõik tööd. Tema ainult istub. Temast pole enam kasu.“
Ta unustas, kelle käed olid ehitanud veranda.
Kes oli talle õpetanud põldu harima.
Kelle töö viljadest oli tema enda elu alanud.
Ühel päeval ehitas poeg suure puukasti.
„Isa, heida sinna sisse.“
Vanamees vaatas talle otsa, kuid ei vaielnud.
Poeg sulges kaane, tõstis kasti vankrile ja sõitis kuristiku poole. Kui ta hakkas kasti servalt alla lükkama, kostis seest koputus.
„Poeg, enne kui sa seda teed, on mul üks palve.“
„Milline?“
Isa vastas rahulikult:
„Kui tahad, viska mind alla. Aga hoia see hea kast alles.“
„Milleks?“
„Sinu lastel võib seda ühel päeval sinu jaoks vaja minna.“
Poeg tardus.
Ta vaatas isa, siis kasti – ja nägi äkitselt iseennast aastakümnete pärast.
Ta viis isa koju.
Kasti aga lõhkus ta tükkideks.
Sest ta oli mõistnud: mõni pärand tuleb lõpetada enne, kui see jõuab järgmise põlvkonnani.
Elutarkuse vahetus
Õpilane: Kas meie lapsed kohtlevad meid siis nii, nagu meie kohtleme oma vanemaid?
Õpetaja: Mitte tingimata. Kuid meie teod õpetavad sageli tugevamini kui sõnad.
Õpilane: Mida isa oma viimase lausega pojale õpetas?
Õpetaja: Ta ulatas talle peegli. Poeg nägi oma tänases teos enda võimalikku homset päeva.
Õpilane: Ja kast?
Õpetaja: Kast oli vana käitumismuster. Poeg mõistis, et kõike, mida oleme eelmistelt põlvkondadelt õppinud, ei pea järgmistele edasi andma.
Pärimustarkus: „Mida külvad, seda lõikad.“
Perekonnas külvame ka sellega, kuidas suhtume vanematesse, vanadusse ja nõrgematesse.
Lapsed märkavad meie külvi.
Ja mõnikord saab sellest järgmise põlvkonna saak.
Loo tarkus
Me saame eelmistelt põlvkondadelt palju head – armastuse, töökuse, tarkuse, kodutunde ja ühtehoidmise.
Kuid mõne pärandi puhul võime öelda: „See kast minuga enam edasi ei lähe.“
Sest esivanemate austamine ei tähenda kõige kordamist. Mõnikord austame nii minevikku kui tulevikku kõige rohkem just sellega, et jätame vana valu edasi andmata.
Põlvkonnad vahetuvad.
Ühel ajal oleme need, keda kantakse.
Siis need, kes kannavad.
Ja kord võime olla need, kes vajavad taas kellegi kätt.
Seepärast tasub küsida: Millist eeskuju annan mina järgmisele põlvkonnale?
„Pärand ei ole ainult see, mille jätame oma lastele. Pärand on ka see, mida nad meie elu vaadates õpivad.“
— Ajatu elutarkus