âMida sa ise teed oma vanematele, sedasama oota ka oma lastelt.â
â Pittakos Mytilenest
Elus tuleb aeg, mil kÀed, mis meid kunagi kandsid, muutuvad nÔrgaks.
Isa, kes kĂŒndis pĂ”ldu, ei jaksa enam atra hoida. Ema, kes hoolitses pere eest, vĂ”ib ĂŒhel pĂ€eval ise hoolt vajada.
Just siis saab nĂ€htavaks ĂŒks pĂ”lvkondade tarkusi: lapsed ei Ă”pi ainult meie sĂ”nadest. Nad Ă”pivad sellest, kuidas nĂ€evad meid kohtlemas neid, kes olid enne meid.
TĂ€hendamissĂ”na âHoia kast allesâ
Ăhes kĂŒlas elas vana talumees, kes oli kogu elu harinud oma maad. Tema kĂ€ed olid ehitanud talu, istutanud puud ja kasvatanud ĂŒles poja.
Kui jÔud rauges, andis ta talu pojale ning veetis pÀevad verandal istudes.
Poeg töötas hommikust Ôhtuni. Iga kord, kui ta nÀgi isa puhkamas, kasvas temas pahameel.
âMina teen kĂ”ik tööd. Tema ainult istub. Temast pole enam kasu.â
Ta unustas, kelle kÀed olid ehitanud veranda.
Kes oli talle Ôpetanud pÔldu harima.
Kelle töö viljadest oli tema enda elu alanud.
Ăhel pĂ€eval ehitas poeg suure puukasti.
âIsa, heida sinna sisse.â
Vanamees vaatas talle otsa, kuid ei vaielnud.
Poeg sulges kaane, tĂ”stis kasti vankrile ja sĂ”itis kuristiku poole. Kui ta hakkas kasti servalt alla lĂŒkkama, kostis seest koputus.
âPoeg, enne kui sa seda teed, on mul ĂŒks palve.â
âMilline?â
Isa vastas rahulikult:
âKui tahad, viska mind alla. Aga hoia see hea kast alles.â
âMilleks?â
âSinu lastel vĂ”ib seda ĂŒhel pĂ€eval sinu jaoks vaja minna.â
Poeg tardus.
Ta vaatas isa, siis kasti â ja nĂ€gi Ă€kitselt iseennast aastakĂŒmnete pĂ€rast.
Ta viis isa koju.
Kasti aga lĂ”hkus ta tĂŒkkideks.
Sest ta oli mÔistnud: mÔni pÀrand tuleb lÔpetada enne, kui see jÔuab jÀrgmise pÔlvkonnani.
Elutarkuse vahetus
Ăpilane: Kas meie lapsed kohtlevad meid siis nii, nagu meie kohtleme oma vanemaid?
Ăpetaja: Mitte tingimata. Kuid meie teod Ă”petavad sageli tugevamini kui sĂ”nad.
Ăpilane: Mida isa oma viimase lausega pojale Ă”petas?
Ăpetaja: Ta ulatas talle peegli. Poeg nĂ€gi oma tĂ€nases teos enda vĂ”imalikku homset pĂ€eva.
Ăpilane: Ja kast?
Ăpetaja: Kast oli vana kĂ€itumismuster. Poeg mĂ”istis, et kĂ”ike, mida oleme eelmistelt pĂ”lvkondadelt Ă”ppinud, ei pea jĂ€rgmistele edasi andma.
PĂ€rimustarkus: âMida kĂŒlvad, seda lĂ”ikad.â
Perekonnas kĂŒlvame ka sellega, kuidas suhtume vanematesse, vanadusse ja nĂ”rgematesse.
Lapsed mĂ€rkavad meie kĂŒlvi.
Ja mÔnikord saab sellest jÀrgmise pÔlvkonna saak.
![]()
Loo tarkus
Me saame eelmistelt pĂ”lvkondadelt palju head â armastuse, töökuse, tarkuse, kodutunde ja ĂŒhtehoidmise.
Kuid mĂ”ne pĂ€randi puhul vĂ”ime öelda: âSee kast minuga enam edasi ei lĂ€he.â
Sest esivanemate austamine ei tÀhenda kÔige kordamist. MÔnikord austame nii minevikku kui tulevikku kÔige rohkem just sellega, et jÀtame vana valu edasi andmata.
PÔlvkonnad vahetuvad.
Ăhel ajal oleme need, keda kantakse.
Siis need, kes kannavad.
Ja kord vÔime olla need, kes vajavad taas kellegi kÀtt.
SeepĂ€rast tasub kĂŒsida: Millist eeskuju annan mina jĂ€rgmisele pĂ”lvkonnale?
âPĂ€rand ei ole ainult see, mille jĂ€tame oma lastele. PĂ€rand on ka see, mida nad meie elu vaadates Ă”pivad.â
â Ajatu elutarkus
![]()
![]()
![]()

