âĂkskord tuleb hakata teiste asju ajama ka.â
â Maarja Kangro
TÀna meenutan endale, et minu elu ei koosne ainult sellest, mida mina tahan, vajan vÔi saavutan.
Ma mÀrkan ka inimest enda kÔrval.
Ma kuulan enne, kui vastan. Aitan, kui saan. Ătlen hea sĂ”na, kui nĂ€en, et seda vajatakse. Ja vahel kĂŒsin lihtsalt: âKuidas sul pĂ€riselt lĂ€heb?â
Ma ei pea kandma kogu maailma raskust ega lahendama teiste elu. Hoolimine ei tÀhenda enda unustamist. See tÀhendab teadmist, et minu teod ja sÔnad puudutavad ka teisi.
TĂ€na kĂŒsin endalt ĂŒhe lihtsa kĂŒsimuse:
âKas maailm muutub minu kohalolust kasvĂ”i natuke paremaks?â
đ Ma hoian oma piire, kuid ei ehita neist mĂŒĂŒre. Olen vaba olema mina ise ja piisavalt avatud, et mĂ€rgata ka teist inimest.
Sest vÔib-olla ei mÔÔdeta head elu ainult selles, kui kaugele me ise jÔudsime, vaid ka selles, kellele me teel kÀe ulatasime.
âHea elu ei ole ainult see, mida suudame enda jaoks luua, vaid ka see, mida meie kohalolu annab teistele.â
â Ajatu elutarkus
đ Mina ulatan mĂ”tte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tĂ€nane kokkulepe.

