„Mihklipäev ütleb suvele: nüüd on sinu töö tehtud.“
— Pärimustarkusest inspireeritud mõte
🍂 29. september – mihklipäev
Eesti rahvakalendris on mihklipäev 29. septembril, pööripäevalähedane suve lõpu ja sügise alguse tähis.
Selleks ajaks pidid suured välitööd olema lõpetatud. Vili oli koristatud, kartul võetud ja juurvili keldrisse viidud. Põllule jäid veel künnitööd, et maa võiks kevadel taas uut seemet vastu võtta.
Mihklipäev oli seepärast omamoodi suvetööde lõpupüha.
Raske töö oli seljataga, saak varjul ja talvevarud kogutud. Suveks tallu palgatud abilised ja karjased said tasu ning võisid koju minna.
Mihklipäevast algas vaiksem aeg.
🌾 Tähendamissõna „Viimane viljavihk“
Ühel mihklipäeva hommikul läks vana peremees lapselapsega põllule.
Põld oli tühi. Ainult servas seisis üksainus viljavihk.
„Kas see jäi meil kogemata maha?“ küsis laps.
„Ei,“ vastas vanaisa. „Selle jätsin viimaseks.“
Ta võttis vihu sülle ja ütles: „Kevadel panime mulda väikese seemne. Me ei teadnud, kas tuleb vihma või põuda, hea või halb aasta. Meie saime ainult külvata ja hoolitseda.“
„Aga nüüd me ju teame,“ ütles laps.
„Nüüd teame,“ noogutas vanaisa. „Sellepärast tulebki enne põllult lahkumist tänada.“
„Keda?“
Vanaisa vaatas üle vaikse põllu.
„Maad. Vihma. Päikest. Neid, kes meie kõrval töötasid. Ja elu ennast, et meile anti jälle üks aasta.“
Laps mõtles veidi ja küsis:
„Aga miks peab põllu pärast veel üles kündma, kui kõik on juba valmis?“
Vanaisa naeratas.
„Sest lõpetamine ei tähenda lõppu. Mõnikord valmistab lõpetamine ette järgmist algust.“
🍞 Mihklipäeva laud
Mihklipäev oli pidupäev ning laud tehti võimaluse järgi rikkalikum.
Küpsetati värsket leiba, saia ja sepikut, keedeti lihasuppi ja sülti ning tehti õlut. Käidi üksteisel külas uudseleiba ja sügisande maitsmas.
Sügisese loomade tapmise ajaga on seotud ka tänini tuntud vanasõna:’ „Igal oinal on oma mihklipäev.“
See tähendas algselt üsna otseselt, et mihklipäeva paiku tapeti lammas või oinas ning algas aeg, mil liha oli jahedamate ilmade tõttu lihtsam säilitada. Hiljem sai ütlus laiema tähenduse: igal asjal tuleb kord oma aeg ja tagajärg.
Tuntud oli ka ütlus: „Jüripäeval teretati võid ja mihklipäeval jäeti hüvasti.“
See meenutab aega, mil inimese toidulaud sõltus palju rohkem aastaajast kui tänapäeval.
🔥 Kui töö sai tehtud
Mihklipäev polnud ainult töö lõpetamise, vaid ka koosolemise aeg.
Karjased ja külanoored kogunesid mõnel pool tuld tegema, pannkooke küpsetama ja lõbutsema.
Samas pöördus pilk juba talve poole. Aknaid topiti, loomad toodi karjamaalt lähemale ning kodu valmistati külmadeks ilmadeks.
Loodust jälgiti tähelepanelikult.
Pääsukeste lahkumisest, puulehtede langemisest ja mihklipäeva ilmast püüti ennustada, milline tuleb sügis, talv või järgmine kevad.
Inimene teadis, et ta ei valitse looduse üle.
Ta õppis loodust vaatama.
🌿 Elutarkuse vahetus
Õpilane: Miks oli mihklipäev vanasti nii tähtis?
Õpetaja: Sest inimene oskas märgata, millal üks tööaeg oli lõppenud.
Õpilane: Tänapäeval ju töö ei lõpegi. Alati leidub midagi järgmist.
Õpetaja: Just seepärast võib mihklipäeva tarkus olla praegu isegi olulisem.
Õpilane: Milline tarkus?
Õpetaja: Ära muuda kogu oma elu lõputuks põlluks, millelt sa kunagi koju ei tule.
Õpilane: Kas siis tuleb vahel lihtsalt peatuda?
Õpetaja: Peatuda, vaadata oma saaki ja öelda:
See sai tehtud. Selle eest olen tänulik. Selle võin nüüd rahuga lõpetatuks lugeda.
💎 Tarkusehetk
Mihklipäev õpetab kolme lihtsat asja:
Korja kokku see, mis on küps.
Täna selle eest, mis kasvas.
Lase lõppeda sellel, mille aeg on läbi.
Kõik seemned ei tärka.
Kõik plaanid ei õnnestu.
Kõik aastad ei anna ühesugust saaki.
Kuid tark põllumees ei jää sügisel põllule kevadet tagasi nõudma.
Ta võtab vastu selle, mis on.
Ja valmistab maa ette uueks külviks.
🍂 Lõppmõtisklus
Mihklipäeva saab vaadata kui vana rahvakalendri vaikset piiri.
Ühele poole jäävad suvised päevad, põllutööd ja kasvamine.
Teisele poole jäävad pikemad õhtud, talvevarud, kodune tuli ja tasasem elurütm.
Ka inimese elus on selliseid mihklipäevi.
Hetki, mil tuleb endalt küsida:
Mis on minu elus küpseks saanud?
Mille eest tahan tänada?
Milline töö on tehtud?
Ja mille võiksin nüüd rahuga lõpetada?
Sest alles siis, kui käed oskavad vanast lahti lasta, saavad nad kevadel võtta vastu uue seemne.
„Tarkus pole ainult oskus õigel ajal alustada. Tarkus on ka oskus õigel ajal lõpetada.“
— Ajatu elutarkus