Armastus ei õitse seal, kus üks kummardub ja teine seisab püsti — ta elab seal, kus silmad kohtuvad samal kõrgusel.“
— Kahlil Gibran
„Inimene, kes tunneb oma väärtust, ei tõuse teistest kõrgemale — ta lihtsalt ei lase end enam alla suruda.“
— Autor teadmata
„Sinu väärtust ei määra see, kui palju sa teed, vaid see, kui tõeliselt sa oled.“
— Martha Graham
On suhteid, kus armastus on olemas, aga austus magab.
On kodusid, kus kõik toimib, aga üks süda väsib tasapisi ära.
Ja on hetki, mil inimene taipab: „Ma ei vaja rohkemat — ma vajan õiglasemat.“
Armastus ei ole mõõdupuu selle kohta, kui palju keegi jaksab kanda.
Armastus on kahe inimese ühine ruum, kus mõlemad kõnnivad sama südame kõrgusel.
Nagu ütleb Marcus Aurelius: „Hinda ennast — ja teised õpivad sama tegema.“
Lugu armastusest ja eneseväärtusest
Elas kord paar. Üks neist töötas väljaspool kodu ja tõi sisse sissetuleku. Teine hoidis kodu, lapsi ja kogu nähtamatut elu, mis jätab maailma püsti, aga harva saab tänu.
Kumbki andis endast kõik.
Ainult et üks panus oli nähtav, teine vaikiv.
Aastate jooksul hakkas töölkäiv partner arvama, et tema kaaslane elab justkui „kergemat elu“.
See polnud öeldud pahatahtlikult — pigem harjumusest, teadmatusest ja kultuuri jäänukist.
Aga sĂĽdamed kuulevad ka vaikseid hoiakuid.
Nagu Søren Kierkegaard hoiatab: „Suhte suurim oht ei ole konflikt — vaid see, kui üks muutub nähtamatuks.“
Teine partner talus, selgitas, ootas.
Aga ühel päeval ta taipas: „Kui mina ei näe enda väärtust, siis miks peaks tema?“
Ja ta tegi midagi, mida paljud ei julge:
mitte võitlust ega vaikivat süüd, vaid piirid ja selguse.
Ta ütles: „Ma tean oma väärtust. Nüüd on aeg, et ka sina seda näeksid.“
Ja järgnes kuu, kus nähtamatu töö muutus nähtavaks.
See polnud karistus. See oli äratuskell.
Nagu Carl Jung ütleks: „See, mille me teeme teisele nähtavaks, muutub nähtavaks ka meile endile.“
Kuu lõpuks ei olnud muutunud mitte vaid kodune kord, vaid mehe süda.
Ta nägi, mida ta polnud kunagi varem päriselt näinud: et kodu ei püsi raha peal — ta püsib hinge peal.
Tekkinud lugupidamine ei olnud sund, vaid mõistmine.
Sest austus sünnib alles siis, kui inimene näeb tõde, mida ta oli seni eiranud.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Õpetaja, kas inimene saab elada armastuses, kui teda ei väärtustata?
Õpetaja: Saab, kuid mitte kaua. Armastus elab südames, aga väärikus elab luudes. Kui luud murduvad, ei kanna enam ükski tunne.
Õpilane: Kas piiride seadmine on armastus või vastuhakk?
Õpetaja: See on kõige puhtam armastus. Mitte teisele, vaid iseendale.
Ilma eneseaustuseta ei püsi ükski suhe, vaid üksnes sõltuvus.
Õpilane: Miks teise äratamine mõnikord nii valus on?
Õpetaja: Sest tõde, mida pole tahetud näha, torkab alati alguses silma. Aga pärast kõnetab hinge.
Ă•pilane: Ja kui teine ei muutu?
Õpetaja: Siis oled vähemalt sina muutunud tõeliseks — ja tõeline inimene ei jää kunagi üksi.
Tarkusehetk — õpetajalt: „Enda väärtuse tundmine ei tee kedagi ülbeks — see teeb ausaks.“
„Kui kaks inimest ei kanna koormat võrdselt, väsib üks varem ära.“
— Eesti rahvatarkus
Õpilase taipamine: „Ma mõistan nüüd: kui ma ise ei väärtusta ennast, ei saa ma oodata, et teine seda teeb.
Armastus vajab tasakaalu — muidu muutub üks õnnetuks ja teine pimedaks.“
Lõppmõtisklus: Tea oma väärtust.
Mitte seepärast, et keegi teine seda näeks.
Vaid sellepärast, et sina ei kaotaks ennast keset enda loodud elu.
Suhe püsib kolmel sambal: austus, võrdsus, vastastikune hool.
Kui üks neist murdub, peab keegi lõpuks sirguma ja ütlema:
„Ma olen väärt rohkemat — ja ma ei häbene seda enam tunnistada.“
See pole suhte lõpp.
See on enese algus.
Ja tõeline armastus algab alati sealt, kus inimene ütleb lõpuks:
„Ma olen väärt austust… ka enda käest.“
#elutarkusevahetus