„Sõna on püha. Sõna loob ja hävitab. Ja seepärast peab seda andma teadlikult, nagu tõotust jumalate ees.“
— Pythagoras
Sissejuhatus: Mäe jalamil istusid õpetaja ja õpilane. Päike vajus loojangusse ja valgus muutus pehmeks, meenutades eluõhtut, mil vana mees oli oma pojale sosistanud kaks lauset, mis kandsid kogu tema elutarkust: „Kui sa midagi lubad, pea alati sõna. Ja ära kunagi kellelegi midagi luba.“
Õpilane oli neid sõnu kuulnud ja naernud – sest need tundusid vastuolulised. Kuid nüüd, vaikuse ja aja järel, küsis ta õpetajalt nende tõelist tähendust.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: „Õpetaja, kuidas saab mõlemad nõuanded olla õiged?
Kui ma luban, pean sõna pidama — see on õige ja väärikas.
Aga kuidas saab samal ajal olla tark mitte midagi lubada? Kas mitte lubadus pole märk argusest?“
Õpetaja: „Mõnikord on targem vaikida kui anda tühje sõnu.
Pythagoras ütles, et sõna on püha.
Kui sa annad sõna, siis paned liikuma jõu, mida sa enam tagasi ei saa võtta.
Seepärast peab lubadus sündima täielikust kohalolust ja teadlikkusest.
Kui sa lubad kergekäeliselt, lubad sa mitte südame, vaid meeldimise pärast.
Ja see on juba esimene reetmine – iseenda vastu.“
Õpilane: „Aga kas mitte tõotus pole märk austusest ja heast tahtest?“
Õpetaja: „On küll. Aga hea tahe ilma taipamiseta on nagu tuli kuivas metsas – ta võib põletada rohkem, kui valgustada.
Marcus Aurelius ütles: „Ausus on hinge muusika, mille järgi maailm sind tunneb.“
Kui lubadus tuleb südamest, on ta nagu laul, mis jääb kõlama kauaks.
Aga kui see tuleb hirmust, süüst või soovist meeldida, muutub ta müraks, mis rikub harmoonia.“
Õpilane: „Nii et lubadus on ohtlik, kui see pole teadlik?“
Õpetaja: „Jah. Seepärast ütles Plutarchos: „Targad inimesed ei anna lubadusi, nad tegutsevad nii, et lubadused muutuvad tarbetuks.“
Vaata, tõeliselt väärikas inimene ei räägi, et ta on aus — tema teod räägivad tema eest.
Kui sinu olemus on kooskõlas tõega, pole sul vaja lubada, sest sa juba elad oma sõna järgi.“
Õpilane: „Aga miks vana mees siiski ütles, et peab alati sõna, kui kord on lubatud?“
Õpetaja: „Sest sõna on nagu võlaandmine hingele. Kui oled lubanud, oled pannud oma hinge liikumisse — ja ainult sina saad selle tagasi tasakaalu tuua.
Konfutsius ütles: „Ära räägi enne, kui tead, mida ütled; ära luba enne, kui tead, et suudad.“
See on austus elu ja enda vastu.
Kui oled tõotuse andnud, täida see kasvõi vaikuses ja valus — sest see kinnitab su iseloomu.“
Õpilane: „Kas siis tark inimene peaks üldse vältima lubadusi?“
Õpetaja: „Ta ei väldi neid, ta väärtustab neid. Ta teab, et iga lubadus on nagu seeme, mis võib kasvada valguseks või varjuks.
Seneca ütles: „Kes on vaba iseenda tõest, on vaba ka teiste ootustest.“
Kui lubadus seoks su teiste ootuste külge, mitte sinu sisemise tõe juurde, siis on parem vaikida.
Vaikus võib mõnikord olla suurem ausus kui vale tõotus.“
Õpilane: „Õpetaja, kuidas ma siis elan nii, et ei seoks end valede lubadustega, aga ei muutuks ka külmaks ja kaugeks?“
Õpetaja: „Elades kohalolus.
Kui su süda on puhas ja mõistus selge, ei pea sa lubama — sa lihtsalt oled.
Su kohalolu muutub lubaduseks ise.
Aristoteles ütles: „Tee vähem lubadusi, kuid tee need, mida teed, nii tugevaks, et maailm võiks neile toetuda.“
Ja Sokrates lisas: „Tarkus ei ela sõnades, vaid vaikuse sees, kust sõna õigel hetkel sünnib.“
Nii on ka lubadusega: ära kiirusta seda andma.
Oota, kuni vaikus on sind läbi kõnetanud.
Kui sõna sünnib vaikusest, on see juba täidetud hetkel, mil sa selle ütled.“
Tarkuse koidik: Õpilane istus kaua vaikides.
Päike oli juba loojunud ja taevas süttisid esimesed tähed.
Ta tundis, kuidas sõnad tema sees settisid nagu vana vein — aeglaselt ja sügavalt.
„Ma mõistan nüüd,“ ütles ta lõpuks.
„Tõeline sõna ei vaja tõotust.
Ja kui luban, siis ainult nii, et mu süda teab, mida ta ütleb.“
Õpetaja naeratas: „Just nii,“ ütles ta.
„Tõeline tarkus on elada nii, et sinu teod on juba täitunud lubadus — ja sinu vaikus on tõotus rahu nimel.“
Kokkuvõte: Kaks vana mehe õpetust ei välista teineteist, nad täiendavad üksteist.
Üks on aususe tee – täida oma sõna.
Teine on vabaduse tee – ära seo end kergekäeliselt sõnadega.
Tarkus seisneb selles, millal rääkida ja millal vaikida.
„Ära anna lubadust, mida sa ei suuda täita, ja ära täida lubadust, mis rikub sinu hinge.“
— Idamaine tarkus
„Kes valitseb iseennast, on vägev.“
— Laozi
„Tõeline ausus ei vaja vandetõotust, vaid kohalolu, mis ei kõigu.“
— Eesti pärimustarkus
Õpetaja tõusis, vaatas üle mägede ja ütles tasakesi: „Kui inimene valitseb oma sõna, siis sõna ei valitse enam teda.
Ja just siis algab vabadus.“