„Kui hing lahkub armastusest, jääb alles vaid vorm, mis ei kanna elu.“
— Kahlil Gibran
Sissejuhatus: On aegu, mil inimene unustab, et elu kõige pühamad jõud ei asu taevas, vaid temas endas.
Üks neist on armastus — mitte see, mida reklaamid näitavad, vaid see, mis sünnib hinge vaikuses, kui kaks inimest kohtuvad mitte iha, vaid mõistmise tasandil.
Meie ajastu on aga õpetanud armastust mõõtma nähtava järgi. Keha on saanud müügiks, pilk on muutunud kaubaks ja püha energia, mis kunagi ühendas hinge ja keha, on rebitud tükkideks — meelelahutuseks, mitte ühenduseks.
Ja ometi — sügaval inimese südames on veel teadmine, et tõeline intiimsus on palve, mitte tegu. See on kohtumine hinge tasandil, kus vaikus räägib rohkem kui puudutus.
Selle unustamine on toonud meid kaugele, aga meenutamine võib meid taas tervendada.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Õpetaja, miks tundub, et tänapäeval on armastus justkui kaotanud oma püha olemuse? Kõik on nii avalik, nii kiire — isegi intiimsus on saanud etenduseks.
Ă•petaja: Sest me oleme hakanud pĂĽha mĂĽĂĽma.
Kati Murutar ütles kord tabavalt: „Pole ühtegi väljaannet, milles ei kultiveeritaks hingetut seksi – seksi kui sitalkäiku.“
See on karm, aga aus lause.
Ta ei räägi labasust, vaid tühjust — olukorrast, kus püha energia on lahutatud hingest ja muudetud pelgalt füsioloogiaks.
Kui keha toimib ilma hingeta, kaotab ta oma ilu ja väe. Kui seksuaalsus lahutatakse armastusest, kaotab ta oma püha tähenduse.
Õpilane: Kas see tähendab, et tänapäeva inimene on unustanud, et keha ja hing on üks?
Ă•petaja: Just.
Keha on hinge tempel. Kui selles templis ei põle valgus, siis on see ainult ruum.
Intiimsus ilma hingeta on nagu laul ilma helita.
Ja ometi — inimene saab selle valguse alati tagasi süüdata, sest püha elujõud ei sure iial, ta vaid uinub, kuni teda meenutatakse.
Õpilane: Aga kuidas me saame seda valgust uuesti äratada?
Ă•petaja: Kuulamise ja kohalolu kaudu.
Konstellatsioonitarkus ütleb: „Mees loob, aga naine hoiab elu. Kui üks neist kaob, katkeb väli.“
Tõeline intiimsus saab sündida alles siis, kui mõlemad pooled on kohal – mitte ainult kehas, vaid hinges.
Kui mees suudab kuulata, mitte vallutada, ja kui naine suudab vastu võtta, mitte karta, siis sünnib ühendus, mis on suurem kui nad ise.
Õpilane: See kõlab nagu palve – mitte sõnades, vaid olemises.
Õpetaja: Täpselt.
Piiblis on öeldud: „Ja kaks saavad üheks lihaks.“
See ei tähenda pelgalt füüsilist liitu, vaid vaimset ühinemist — hetke, kus hinge ja keha vahel pole enam piiri.
Seda hetke ei saa osta, õpetada ega teeselda — seda saab ainult kogeda, kui südamed on avatud.
Tarkusehetk – õpetajalt: „Hingeline intiimsus on elav altar, millel põleb valgus, kui kaks hinge kohtuvad ausalt ja kohaloluga.
Seal ei ole midagi labast, seal on ainult püha — elu ja armastuse loomise saladus.“
Õpilase taipamine: „Ma mõistan nüüd,“ ütles õpilane tasa.
„Et tõeline ühendus ei toimu mitte kehas, vaid hinges.
Seks ilma hingeta on tĂĽhjus, aga armastus hingega on loomine.
Kui ma suudan näha teist inimest mitte kui objekti, vaid kui hinge, kes otsib sama valgust, siis muutub isegi puudutus palveks.“
Pärimustarkus: „Tuli ei põle, kui tuul on liigne; armastus ei ela, kui hing on kadunud.“
— Eesti vanasõna
Lõppmõtisklus: Hingeline intiimsus on inimesele antud kui püha mälu — me kõik mäletame seda, isegi kui maailm on selle unustanud.
See on koht, kus süda vaikib ja hing räägib, kus keha muutub palveks ja puudutus muutub valguseks.
Kui inimene taastab selle ĂĽhenduse, saab temast valguse kandja maailmas, mis on harjunud tĂĽhjust tarbima.
Selline inimene ei otsi enam armastust väljastpoolt — ta loob seda.
Ja tema kohalolu ise on tervendav.
Sest lõpuks ongi armastus Jumala keel, ja kui inimene seda keelt meenutab, hakkab maailm uuesti laulma.
„Kui püha muutub pilkeks, kaob valgus; aga kui inimene meenutab hinge, sünnib valgus uuesti.“
— Elutarkus