Â
Esivanemate õpetus ütleb: „Enne kui kirve tõstad metsa vastu, küsi metsalt, kas oled ise sirge.“
Selles vanasõnas on peidus arusaam, et inimene peab esmalt vaatama enda sisse, mitte süüdistama ilma ega ligimest. Ometi elame sageli lootuses, et keegi teine – armastatu, juht, arst või õpetaja – tuleb ja teeb korda selle, mis meis endis valus või viltu on.
Aga nagu vanades lugudes, kus kangelane lõpuks ise peegli ette astub ja seal oma saatuse saladuse näeb, nii tuleb meilgi mõista: elu ei tule meid päästma. Elu tuleb meile peegelduma.
🌿Elutarkuse vahetus – dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane tuli õpetaja juurde, silmis rahutus ja hääles etteheide.
Õpilane: Õpetaja, miks tunnen end ikka ja jälle tühjana, isegi siis, kui justkui kõik peaks korras olema? Miks pole keegi suutnud mind õnnelikuks teha?
Õpetaja (rahulikult): Keda sa oled oodanud, et sind päästetaks?
Õpilane (vaikselt): Ehk ema. Või keegi, kes oleks mind lõpuni mõistnud, parandanud mu sees selle katkise koha.
Ă•petaja (osutab peeglile ruumis): Vaata sinna. Kas see peegel on sĂĽĂĽdi, kui sa selles midagi ei armasta?
Õpilane (vaatab peeglisse): Ei. Ta näitab lihtsalt seda, mis on.
Õpetaja: Just. Elu on samuti peegel – mitte päästja. Ta ei paranda sind. Ta näitab sulle sind ennast – sinu uskumusi, sinu hirmu, sinu väge.
„Sa ei saa muuta seda, millest sa ei võta vastutust.“ — Carl Jung
Õpilane (taibates): Nii et kui ma süüdistan teisi, siis lükkan peegli käest ära?
Õpetaja: Ja lükkad samal ajal eemale võimaluse muutuda. Müüt ütleb: „Keegi teine on vastutav minu heaolu eest.“ Maagia ütleb: „Mina olen vastutav selle eest, kuidas mu elu lahti rullub.“
„Mitte keegi ei tule sind päästma. Sina oled see, keda oled oodanud.“ — Gloria Steinem
Õpilane: Aga kas see tähendab, et kõik halb, mis minuga juhtub, olen ma ise loonud?
Õpetaja: Mitte alati. Kuid iga olukord annab sulle võimaluse. Võimaluse olla ärkvel. Valida ausus. Ja astuda välja ohvrirollist – tagasi omaenda südame keskmesse.
„Inimene ei vali alati oma saatust, küll aga valib ta oma suhtumise sellesse.“ — Viktor Frankl
Õpetaja (peatub ja lisab): Piibel ütleb: „Ära otsi pindu oma venna silmast, kui palk on sinu omas.“ — Matteuse 7:3
See on igavene meeldetuletus – kui tahad, et maailm muutuks, vaata esmalt enda sisse. Mitte süüdistades, vaid ärgates.
Õpilane: See on hirmutav… ja samas vabastav.
Ă•petaja: Just seetõttu nimetavad vanad pärimused elu “kooliks”. Mitte selleks, et keegi meid hinnata saaks, vaid et me ise võiksime ärgata.
🌿Pärimuslik vahepeegeldus
Rahvasuu räägib, et kui inimene süüdistas oma hädades metsa, muutus ta vargsi puuks – juurtega maa külge, vaikusesse. Alles siis, kui ta oli valmis endale ausalt otsa vaatama, sai ta jälle inimeseks ja õppis liikuma valguse poole.
Nõnda me elamegi: kas juurdume oma süüdistustesse või sirutume oma vastutusse.
🌿Kokkuvõte: Elu ei ole kingitus, mida keegi teine sulle pakub. Elu on materjal – pinnas, peegel, seeme – mille tähendus sünnib sinu kätes.
Oma elu peategelaseks saad sa alles siis, kui loobud ootamast päästjat ja võtad tagasi oma väe.
Sest peegel ei paranda. Aga ta juhatab sind tagasi iseendani. Ja seal, enda sees, algab maagia.
🌿Lõppsõna õpetajalt
Õpetaja (vaikselt): Kui sa ärkad, lõpetad süüdistamise. Kui sa armastad, võtad vastutuse. Ja kui sa päriselt vastutad, siis muutub elu – mitte seepärast, et keegi sind päästis, vaid seepärast, et sina said endale truu.
„Kuni ootad päästjat, oled vang. Kui võtad vastutuse, oled vaba.“ — Eesti pärimustarkus
„Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.“ — Matteuse 5:8🌿