Rada, mis on nähtamatu jalgadele, aga tuttav südamele
Vana laulik istus tiigi kaldal ja sosistas:
„Tõeline teekond ei alga sammudest väljapoole, vaid vaiksetest pöördumistest sissepoole.“
Oma tõelise mina otsing ei ole rännak kuhugi mujale.
See on tagasitulek koju – sinna, kuhu elu, müra ja rollid on vahepeal varju jätnud.
See on meeldetuletus, et sina oled rohkem kui su nimi, su töö või su lugu.
„Ärka üles. Sa ei pea millekski saama – sa pead lihtsalt meelde tuletama, kes sa juba oled.“
– Laozi
Õpetaja–õpilase dialoog
Õpilane: Õpetaja, kuidas ma tean, et olen eksinud ära oma teelt?
Õpetaja: Kui sa tunned tühjust isegi siis, kui kõik tundub „hästi“.
Kui su naer ei helise seestpoolt.
Kui sa tunned, et mängid rolli, aga lavale astunud näitleja on väsinud.
Ă•pilane: Kuidas ma siis alustan teekonda tagasi enda juurde?
Ă•petaja: Alusta kuulamisega.
Kuula vaikust, mille oled unustanud.
Kuula sõnu, mis ei ole sulle kunagi sobinud.
Kuula soove, mis ei ole kadunud, vaid peitu jäänud.
„Tee iseendani ei ole sirge. Ta keerab läbi mälu, vaikuse ja julguse.“
– Pärimustarkus
Ă•pilane: Aga mida ma otsin?
Ă•petaja: Mitte uut mina. Mitte paremat versiooni endast.
Sa otsid ehedust. Seda, mis ei vaja tõestamist.
Oma tõelist mina ei looda – ta meenutatakse.
Oma tõelise mina otsing ei ole võitlus ega pingutus.
See on kuulamine, lubamine ja lahustumine kõigest, mis sa ei ole.
Tee ei kulge väljaspool – see avaneb südames, hetkest, mil julged olla ilma maskita.
Tõeline mina ei ole ideaal – ta on hinge loomulik häälestatus.
„Inimene ei ole see, kelleks maailm teda peab. Ta on see, kelle hääl temas vaikuses kostab.“
– Kahlil Gibran
Tõeline mina ei karju – ta kutsub.
Ärkamise esimene märk on rahutus, mis ei kao enne, kui oled aus.
Iga hetk, mil sa ei teeskle, on samm iseenda suunas.
Me ei loo oma tõelist mina – me võtame ta vastu.
Vaikus ei ole tühjus – see on uksehing, mis avaneb sügavale sissepoole.
Oled alati olnud siin
Kui sa istud hetkes, hingad sügavalt ja vaatad oma sisemisse järve,
võib juhtuda, et näed peegeldust – mitte ideaali, vaid tõelist iseennast.
See mina ei vaja kinnitust. Ta ei võistle ega võrdle.
Ta lihtsalt on.
Ta on see, kes armastas esimesena.
See, kes teadis enne, kui sõnad tekkisid.
See, kes on vaba – isegi siis, kui maailm üritab ta raamidesse suruda.
„Oma tõeline mina ei lahkunud kunagi. Ta ootas, et sa temani jõuaksid.“
– Sufi tarkus
