đ âNoorusaeg on rÔÔmu tĂ€is tĂ€nu vĂ”imele nĂ€ha ilu… See, kes sĂ€ilitab vĂ”ime nĂ€ha ilu, ei vanane kunagi.â
â Franz Kafka
âKes imetleb loomistööd, austab ka Loojat.â
â Ajatu elutarkus
đLapse silmad nĂ€evad maailma teisiti kui tĂ€iskasvanu omad.
Laps peatub, et vaadata liblikat.
Ta kuulab vihmapiiskade trummeldamist aknal.
Ta korjab rannast kivikese, nagu oleks leidnud aarde.
Ta kĂŒsib lakkamatult: âMiks?â
Aastate möödudes kipume aga harjuma.
PÀikesetÔus muutub tavaliseks.
Linnu laul jÀÀb kuulmata.
Lille ilu mÀrkamata.
Ja vahel unustame ka imestada inimese headuse ĂŒle.
Franz Kafka kirjutas: âSee, kes sĂ€ilitab vĂ”ime nĂ€ha ilu, ei vanane kunagi.â
Noorust ei hoia ĂŒksnes sile nĂ€gu.
Noorust hoiab elav sĂŒda, mis ei lakka imetlemast.
đ TĂ€hendamissĂ”na â Kaks akent
Kaks vanameest elasid kÔrvuti.
MÔlemal oli oma aken.
Esimene vaatas igal hommikul vĂ€lja ja ohkas: âJĂ€lle vihm. JĂ€lle tuul. JĂ€lle sama pĂ€ev.â
Teine avas akna ja naeratas.
âVaata, kuidas vihm peseb puud puhtaks.
Kuula, kuidas tuul mÀngib lehtedega.
Tunne vĂ€rske maa lĂ”hna.â
Ăhel pĂ€eval kĂŒsis esimene:
âMiks sina nĂ€ed alati midagi ilusat?â
Teine vastas rahulikult: âSest ma pole lĂ”petanud imestamist.â
đ Elutarkuse vahetus
Ăpilane: âKas inimene tĂ”esti vananeb siis, kui ta lĂ”petab imestamise?â
Ăpetaja: âKeha vananeb oma rĂŒtmis.
Aga sĂŒda vananeb siis, kui ta lakkab mĂ€rkamast ilu.â
Ăpilane: âMida siis tasub imetleda?â
Ăpetaja naeratas.
âRohkem, kui oskad arvata.â
âImetle pĂ€ikesetĂ”usu, mis ei kordu kunagi pĂ€ris samal kujul.
Imetle lumehelbeid, millest igaĂŒks on erinev.
Imetle linnulaulu, mis algab enne inimese Àrkamist.
Imetle metsade vaikust ja mere lÔputust.
Imetle lapse siirast naeru.
Imetle vana inimese tarkust.
Imetle inimese vÔimet andestada.
Imetle head sĂ”na, mis tĂ”stab langenud sĂŒdame.
Imetle raamatuid, mis kannavad sajandite tarkust.
Imetle teadust, mis avastab maailma saladusi.
Imetle kunsti, mis puudutab hinge.
Imetle tÀhistaevast, kus iga tÀht jutustab loo.
Ja Ă€ra lakka imetlemast seda, kui palju sul on veel Ă”ppida.â
Ăpilane jĂ€i mĂ”ttesse.
âKas siis teadmiste kasv ei vĂ€henda imestamist?â
Ăpetaja raputas pead.
âEi.
TÔeline tarkus kasvatab imestust.
Mida rohkem inimene mĂ”istab, seda selgemini ta nĂ€eb, kui lĂ”pmatult salapĂ€rane on tegelikkus.â
đ Tarkusehetk
Sokrates ĂŒtles: âMa tean, et ma mitte midagi ei tea.â
Need sÔnad ei olnud teadmatuse tunnistus.
Need olid tarkuse algus.
Sest inimene, kes usub end juba kÔike teadvat, lÔpetab Ôppimise.
Aga inimene, kes sÀilitab imestuse, jÀÀb kogu eluks Ôpilaseks.
đ Piiblitarkus: âTaevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kĂ€tetööd.â
â Psalm 19:2
âKĂŒsige, ja teile antakse; otsige, ja te leiate.â
â Matteuse 7:7
Need sĂ”nad kutsuvad meid vaatama maailma avatud sĂŒdame ja uudishimuliku meelega.
đ PĂ€rimustarkus: âKes oskab mĂ€rgata vĂ€ikest, sellele avatakse suur.â
Ja veel: âAvatud silm leiab ilu ka lihtsas pĂ€evas.â
đ KuldavÀÀrt mĂ”tteterad
âElu ei seisne selles, kui palju me hingame, vaid nendes hetkedes, mis vĂ”tavad hinge kinni.â
âMaya Angelou
âKĂ”ige ilusamaid asju maailmas ei saa nĂ€ha ega katsuda â neid saab ainult sĂŒdamega tunda.â
â Antoine de Saint-ExupĂ©ry
đ Ăra lase harjumusel varastada imestust.
Peatu vahel pÀikeseloojangu ees.
Kuula vihma.
Vaata lapse silmadesse.
Ava vana raamat.
Ăpi midagi uut.
KĂŒsi veel ĂŒks kĂŒsimus.
TĂ€na veel ĂŒhe inimese headuse eest.
Ja Ôhtul vaata tÀhistaevasse.
Mitte selleks, et kÔik saladused lahendada.
Vaid selleks, et meenutada:
maailm on alati suurem kui meie teadmised.
Ja vÔib-olla ongi inimese nooruse saladus selles, et ta ei lakka kunagi imestamast.
Sest imestus hoiab sĂŒdame Ă€rkvel.
Ja Ă€rkvel sĂŒda ei vanane.
đ âInimene ei vanane siis, kui tema juuksed lĂ€hevad halliks. Inimene hakkab vananema siis, kui ta lĂ”petab maailma imetlemise.â
âNoorusaeg on rÔÔmu tĂ€is tĂ€nu vĂ”imele nĂ€ha ilu… See, kes sĂ€ilitab vĂ”ime nĂ€ha ilu, ei vanane kunagi.â
â Franz Kafka
đđđ

