„Kui süda vaikib hirmu tõttu, hakkab suhe kõnelema valu kaudu.“
— Arnaldo Daguiso Guevarra
On lihtne uskuda, et armastus elab tunnete sees. Kuid tegelikult elab ta sõnades, mis annavad nendele tunnetele kuju — ja samuti vaikuses, mis on õigeaegne, mitte karistus.
Inimene võib kanda endas kõige õrnemat armastust, kuid kui see armastus ei leia väljendust, ei pääse ta teise südamesse.
Eesti pärimustarkus ütleb: „Hea sõna hoiab kodu koos.“
Konstellatsioonitarkus lisab: „Suhe hakkab voolama siis, kui sõnad saavad liikuma.“
Ja pühakiri tuletab meelde: „Sõnadest sünnib elu… või surm.“
Just seetõttu on suhted sageli valu ja paranemise põimumine — üks ütleb liiga vähe, teine loeb liiga palju välja, ja südamed ootavad teineteist hirmu ja haavade tagant.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Õpetaja… miks on nii, et mõni inimene vaikib päevade kaupa, kui on pinges?
Kas see on hoolimatus?
Õpetaja: Ei. See on hirm — mitte hoolimatus. Mõni inimene ei ole kunagi õppinud tundeid sõnadesse panema.
Nii hakkabki ta vaikima.
Vaikusest saab tema „kaitserüü“.
Õpilane: Aga mida teha siis, kui mina tunnen, et see vaikus lõhub mind?
Õpetaja: Ütle see välja.
Mitte sĂĽĂĽdistades, vaid avades:
„Ma vajan sinu häält, et näha sinu hinge.“
Nagu Rumi ütleb: „Armastus sureb vaikuses, mitte vihas.“
Õpilane: Aga kui ma räägin ja tema ikka vaikib?
Õpetaja: Siis vali õrnad sõnad, mitte teravad. Nuga lõikab, aga sõna, mis on tões ja õrnuses, avab ukse.
Sellepärast õpetas Aristoteles: „Tunded saavad tähenduse alles siis, kui neid jagatakse.“
Ă•pilane: Aga mis siis, kui ma kardan, et mind ei kuulata?
Õpetaja: Siis kuuluta oma hingele kõigepealt end ise. Kui sa seisad enda tõe kõrval, ei ole enam hirmu.
Hirm kaob siis, kui inimene tunneb: „Ma ei räägi selleks, et võita, vaid selleks, et luua.“
Just sellepärast on öeldud: „Sõnad, mis tulevad südamest, leiavad tee teise südamesse.“
Tarkusehetk – õpetajalt: „Kui sinu südames on armastus, ära koonerda — jaga seda.
Sest rääkimata armastus ei kao… ta lihtsalt hakkab valutama.“
Õpilase taipamine: „Ma mõistan nüüd, et armastus ei vaja täiuslikku väljendust — ta vajab päris väljendust.
Rääkimine ei tee mind nõrgaks.
Rääkimata jätmine teeb südame raskeks.
Ma hakkan ütlema — mitte selleks, et saada õigust, vaid selleks, et anda ruumi armastusele.“
„Kes südant ei ava, selle süda kivistub.“
— Eesti vanasõna
Lõppmõtisklus: Sõna võib olla sild.
Sõna võib olla mõõk.
Ja sõna võib olla ravim.
Aga vaikimine võib olla kas varjupaik…
või vangla.
Tarkus on selles, et me leiame tasakaalu:
me kuulame, et mõista,
ja räägime, et luua.
Sest kodu ei teki seinadest.
Kodu tekib sõnadest, mis seal öeldakse —
ja vaikusest, mis seal toetab, mitte ei karista.
#elutarkusevahetus