💗Südametunnistuse sosin

„Kõige vaiksem hääl su sees on sageli kõige ausam.“
— Friedrich Nietzsche

Inimene võib kuulda maailma kõige valjemaid hääli: arvamusi, ootusi, hirme, kohustusi…
Kuid kõige sügavam ja tõelisem hääl on alati sosin.
See on südametunnistus — hinge oma keel. Ta ei sunni. Ta ei karju. Ta lihtsalt meenutab.

Eesti pärimus ütleb: „Süda ei valeta.“

Ja ometi õpib inimene sageli just südame häält kõige viimasena kuulama.

Dialoog õpetaja ja õpilase vahel

Õpilane: Õpetaja… kust ma tean, mis on mu südametunnistuse hääl?
Ma kuulen nii palju teisi hääli enda sees.

Õpetaja: Teised hääled nõuavad.
Südametunnistus sosistab.
Teised hääled tahavad sind juhtida.
Südametunnistus tahab, et sa näeksid ise.

Õpilane: Miks ta siis nii vaikselt räägib?

Õpetaja: Sest tõde ei vaja lärmi, et olla tõde.
Vali on ainult see, mis vajab kinnitust.

Rumi on öelnud: „Kui hing on vait, hakkab südametunnistus rääkima.“

Õpilane: Aga vahel teeb see sosin haiget…
Ta tuletab meelde midagi, mida ma ei taha näha.

Õpetaja: Jah. Südametunnistus ei ole karistus. Ta on puhastumine.
Ta näitab sulle mitte seda, mis on halb, vaid seda, mis vajab valgust.

Konstellatsioonitarkus ütleb: „Kui püüad südametunnistuse vaikima sundida, hakkab keha rääkima.“

Õpilane: Kuidas ma teda siis kuulan?

Õpetaja: Kolmel viisil:

Vaikusega. Sest müra peidab sinu tõde.

Aususega. Ausus on südametunnistuse keel.

Julgusega. Sest südametunnistus näitab teed, mis on õige,
mitte teed, mis on mugav.

Õpetaja tarkuseterad

Südametunnistus on hinge kompass — isegi siis, kui taevas on pilves.

Iga kord, kui valid õiguse mugavuse asemel, puhastub su südametunnistus.

Südametunnistus ei küsi, kas sa kardad — ta küsib, kas sa oled valmis kasvama.

Kui sisemine hääl on vaikne, on maailm loetav.

Õpilase taipamine: „Ma mõistan nüüd… et südametunnistuse sosin pole nõrkus. See on minu hinge kõige selgem märk sellest, kus ma lähen tõe poole ja kus ma kõnnin endast eemale.

Kui ma teda kuulan, ei vii ta mind süü poole, vaid rahu poole.“

Lõppmõtisklus: Südametunnistus on nagu küünal pimedas — ta ei valgusta kogu teed korraga, kuid ta annab alati piisavalt valgust järgmiseks sammuks.

Ja just seda vajab hing: mitte kõiki vastuseid korraga, vaid ühe tõese sammu.

„Kes kõnnib südametunnistuse järgi, selle jalad ei libise.“
— Eesti rahvatarkus