Kui tunne jookseb tundmisest ette
âMĂ”nikord tunneb sĂŒda juba tervet lugu, kuigi elu on kirjutanud alles esimese rea.”
â Ajatu elutarkus
đArmumine on ĂŒks kummalisemaid ja kaunimaid inimese seisundeid.
Ăhel pĂ€eval on keegi lihtsalt inimene. JĂ€rgmisel tundub tema naeratus erilisem, hÀÀl jÀÀb kĂ”rvu kĂ”lama ja isegi vĂ€ikesed veidrused muutuvad armsaks.
KujutlusvÔime pÀÀseb valla ning kaine mÔistus pannakse mÔneks ajaks purki.
MĂ”nikord piisab ĂŒhest pilgust vĂ”i puudutusest, et meie sisemine jutuvestja hakkaks kirjutama tervet tulevikku.
PĂ€rimustarkuse vaimus vĂ”iks öelda: SĂŒda vĂ”ib kiiresti sĂŒttida, kuid alles aeg nĂ€itab, mis puust tuli on tehtud.
đ©âđ Ăpilane ja Ăpetaja elutarkuste vahetus
Ăpilane: Ăpetaja, miks me armudes teist inimest nii tĂ€iuslikuna nĂ€eme?
Ăpetaja: Sest me ei vaata ainult silmadega. Vaatame ka oma igatsuste, lootuste ja unistustega.
Ăpilane: Kas sellepĂ€rast jÀÀvad mĂ”ned ohumĂ€rgid mĂ€rkamata?
Ăpetaja: MĂ”nikord. Armumine on osav tĂ”lk. Ta vĂ”ib tĂ”lgendada isekuse salapĂ€raks, hoolimatuse iseseisvuseks ja ebakindluse suureks kireks.
Ăpilane: Millal hakkame inimest selgemalt nĂ€gema?
Ăpetaja: Siis, kui suhtesse jĂ”uab argipĂ€ev. Erimeelsused, raha, piirid, vastutus, vaikus ja vĂ€simus rÀÀgivad inimesest sageli rohkem kui kĂ”ige ilusamad sĂ”nad.
Ăpilane: Ja kui siis ilmnevad puudused?
Ăpetaja naeratas.
Ăpetaja: Siis vĂ”ib armumine lĂ”ppeda. VĂ”i vĂ”ib just siis alata pĂ€ris armastus.
đ TĂ€hendamissĂ”na âKaks tuldâ
Kord lĂ€ks noor naine vana kĂŒlatarga juurde.
âOlen leidnud inimese, kelleta ma enam elada ei oska. Kui teda pole, igatsen. Kui ta tuleb, lööb sĂŒda kiiremini. See peab olema tĂ”eline armastus.â
Vana naine viis ta Ôue.
Seal pÔles kaks tuld.
Ăks oli tehtud kuivadest Ă”lgedest. Leek tĂ”usis kĂ”rgele, praksus valjusti ja valgustas kogu Ă”ue.
Teine tuli pÔles vaikselt vanade puuhalgude vahel.
âKumb tuli on suurem?â kĂŒsis vana naine.
âEsimene,â vastas neiu.
Nad ootasid.
Varsti olid Ôled pÔlenud ning alles jÀid suits ja tuhk.
Teine tuli pÔles endiselt.
Vana naine pani sellele halu juurde ja kĂŒsis:
âKumma tule ÀÀrde tahaksid jÀÀda kĂŒlmal talveööl?â
Neiu osutas vaiksele tulele.
Vana naine noogutas.
âPea seda meeles ka armastuses. KĂ”ige kĂ”rgem leek ei pruugi anda kĂ”ige kauem sooja.â
đż PĂ€rimustarkuste vaimus
Vanarahva elus ei saanud kooselu kanda ainult tunne.
Tuli teha tööd, kasvatada lapsi, pidada kodu ning tulla koos lÀbi nappusest, haigustest ja rasketest aegadest.
SeepÀrast hinnati inimese juures mitte ainult seda, kuidas ta kosib, vaid ka seda, kuidas ta kannab koormat.
Kas tema sÔna peab?
Kas ta jÀÀb kÔrvale, kui pidu on lÀbi?
Kas ta oskab eriarvamuse korral austavaks jÀÀda?
Sest ĂŒks asi on panna liblikad kĂ”hus lendama.
Hoopis teine asi on ehitada koos kodu, kus hing ei pea valvel olema.
đ Tarkusehetk
Armumist ei pea kartma ega halvustama.
See on ĂŒks elu kaunimaid joobumusi. See vĂ”ib avada ukse, mille kaudu kaks inimest teineteisele lĂ€hemale jĂ”uavad.
Kuid armumine on kutse, mitte tÔend.
Ta ĂŒtleb: âMine lĂ€hemale.â
Tarkus lisab: âAga anna ajale vĂ”imalus rÀÀkida.â
Sest tunne vÔib olla tÀiesti tÔeline ka siis, kui meie ettekujutus teisest inimesest pole veel tÀielik.
đ Ăpilase taipamine
Ăpilane: NĂŒĂŒd mĂ”istan. Ma ei pea armumist vĂ€hem tundma. Ma pean lihtsalt andma endale aega inimest tundma Ă”ppida.
Ăpetaja: Just. Naudi liblikaid kĂ”hus, aga suurte otsuste tegemisel lase ka jalgadel maad puudutada.
đ SĂ”ge armumine vĂ”ib alata ĂŒhest pilgust.
PĂŒsiv lĂ€hedus kasvab aga vĂ€ikestest argistest hetkedest â kuulamisest, austusest, andeks palumisest, hoolimisest ja kohalolekust.
VÔib-olla polegi armumise suurim Ôppetund selles, kuidas leida tÀiuslik inimene.
Vaid selles, kuidas lasta kujutlusel tasapisi vaikida ja Ôppida armastama pÀris inimest.
âSĂŒda vĂ”ib sĂŒttida hetkega.
Aga alles aeg nĂ€itab, kas sellest tulest saab kodusoojus.â
â Ajatu elutarkus
đVana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.

