💫 „Vabadus ja vastutus on ühe mündi kaks poolt. Kui sa valid vabaduse, valid ka tagajärje.“ — Viktor Frankl
đź’« Sissejuhatus
Isiklik vastutus ei tähenda enesesüüdistamist, vaid teadlikku osalemist omaenda elus.
See on võime öelda: „Kõik, mis minu elus toimub, on osa minu teekonnast – ja mina vastan sellele teadlikult.“
Vastutus on hinge kĂĽpsuse tunnus.
Kui inimene lakkab sĂĽĂĽdistamast teisi ja olusid,
ärkab temas jõud, mis hakkab maailma looma seestpoolt, mitte väljast.
Epiktetos: „Inimese tõeline vabadus algab siis, kui ta mõistab, et tema meel on tema valitsus.“
đź’« Dialoog: Ă•petaja ja Ă•pilane
Õpilane: Õpetaja, ma tunnen, et paljud minu elu olukorrad on tulnud väljastpoolt – nagu juhus või saatus.
Kuidas saan ma võtta vastutust millegi eest, mida ma ei ole tahtnud?
Õpetaja: Vastutus ei tähenda, et sa oled kõige põhjus.
See tähendab, et sa oled kõigele vastus.
Sõna vastutus – vastus olemine.
See on võime vastata teadlikult, mitte automaatselt.Sokrates: „Inimene, kes ei uuri oma elu, elab juhuslikult, mitte teadlikult.“
Õpilane: Aga mõnikord tundub, et ma olen ohver – teiste otsuste, olukordade, isegi mineviku ees.
Ă•petaja: Just seal algabki vabadus. Kui sa lakkad olema ohver, saad sa loo autoriks.
Kui sa ütled: „See juhtus minuga,“ oled sa minevikus.
Kui sa ütled: „See sündis minu teadvuses,“ oled sa olevikus.
Õpilane: Aga kuidas võtta vastutus, kui keegi on mulle haiget teinud?
Õpetaja: Vastutus ei õigusta teise tegu – ta vabastab sind selle mõjust.
Kui sa jääd vihkama, annad sa teisele võimu oma südame üle.
Kui sa andestad, võtad selle võimu tagasi.
Andestus on vastutuse kõige õrnem, aga sügavaim vorm.
Piiblitarkus: „Ärge laske päikesel loojuda teie vihast.“ (Ef 4:26)
Õpilane: Nii et isiklik vastutus tähendab ka südame puhastamist?
Õpetaja: Jah. Kui sa puhastad südame süüdistusest, saad tagasi oma jõu.
Kui süüdistad, annad selle ära.
Ja inimene, kes elab vastutuses, ei kanna enam karmalist ahelat –
sest ta on õppinud mõistma, mitte kordama.
Carl Gustav Jung: „Kuni sa ei teadvusta, mis on su sees, juhib see sind väljast – ja sa nimetad seda saatuseks.“
Õpilane: Ja mis on vastutuse kõrgeim vorm?
Õpetaja: Armastus. Kui sa armastad, võtad vastutuse kõigi tagajärgede eest, sest tead, et kõik on osa ühest tervikust.
Armastav inimene ei süüdista, sest ta mõistab, et kõik, mis toimub, on võimalus kasvada teadlikkuses.
Laozi: „Tark ei võitle, ta mõistab; ja mõistmine on kõrgeim vastutus.“
💫 Lõppsõna: Isiklik vastutus ei ole koorem – see on võti.
See avab ukse elule, kus sa ei ela enam automaatselt, vaid teadlikult.
Sa ei reageeri, vaid vastad.
Sa ei kanna süüd, vaid võtad valguse tagasi enda kätte.
Vastutuse võtmine on armastuse tegu iseenda vastu.
Sest vaid see, kes võtab vastutuse, saab tõeliselt vabaks.
💫  Pärimuslik mõtisklus
„Iga mees on oma õnne sepp.“ — Eesti vanasõna
„Kui midagi teed, tee teadlikult – siis ei tule tagasi parandama.“ — Rahvatarkus
Vanas pärimuses ei olnud vastutus hirmu sõna.
See oli austus elu vastu.
Tark mees teadis, et iga sõna, mida ta lausub,
ja iga samm, mille ta astub,
jätab jälje mitte ainult maale, vaid ka hingele.
Seepärast astuti aeglaselt, kuulati südamest ja tehti otsus vaikselt.
💫 Lõpumõte: Isiklik vastutus on hinge täisealisus.
See on hetk, mil inimene ütleb: „Ma ei ole juhus, vaid valik.
Ma ei ole ohver, vaid looja. Ja iga kord, kui ma vastan teadlikult,
ma loon uue maailma.“ 💫 💫 💫