🕯️Kadrioru pargis, kus vanade puude all looklevad rajad ja tiigi peegelpinnal sillerdab valgus, istusid õpetaja ja õpilane. Pargis oli vaikne, ainult tuule sahin ja lindude kaja täitsid õhku. Õpilane tundis, et temas keerlevad küsimused, millele tal endal vastust polnud.
🕯️Dialoog
Õpilane: „Õpetaja, vahel tuleb mõte nii ootamatult – justkui sähvatus. Ma ei tea, kust see tuleb. Kas see on juhus või peidus olev teadmine?“
Õpetaja: „See, mida sa kirjeldad, on hinge välgusähvatus. Sokrates ütles: „Tarkus algab imestusest.“ ➝ Iga taipamine sünnib hetkest, mil julgeme imestada ja küsida. Kui sa imestad, avaneb uks.“
Õpilane: „Kas siis taipamine ei ole midagi uut, vaid meenutus?“
Õpetaja: „Platon kinnitas: „Äratundmine on meenutamine – hing mäletab seda, mida ta juba kord teadis.“ ➝ Seega pole taipamine mitte uus leid, vaid vana tõe ärkamine meis endis.“
Õpilane: „Ja miks need välgusähvatused ilmuvad sageli just siis, kui ma olen üksi või kõnnin?“
Õpetaja: „Nietzsche ütles: „Kõige suurimad mõtted tulevad jalgsi kõndides.“ ➝ Jalutamine laseb hingel hingata ja mõttel liikuda. Ka Schopenhauer kinnitas: „Suured mõtted tekivad üksinduses ja vaikuses.“ ➝ Sest seal pole müra, mis kataks südame häält.“
Õpilane: „Aga miks vahel näib, et taipamine sünnib täiesti juhuslikult?“
Õpetaja: „Francis Bacon ütles: „Uued avastused ei sünni mitte sirgjoonelise mõtlemise, vaid juhuse ja ettevalmistatud meele kohtumisest.“ ➝ See tähendab, et sa oled kaua küpsenud, ja siis, kui juhus puudutab sind, lööb säde lõkkele. Just seda kirjeldas ka Poincaré: „Inspiratsioon tuleb ootamatult, aga ainult sellele, kes on kaua ette valmistanud.““
Õpilane: „Kas taipamine on alati minu sees olemas olnud?“
Õpetaja: „Marcus Aurelius meenutas: „Kõik, mida otsid, on juba sinus eneses – ainult selguseni tuleb jõuda.“ ➝ Plotinos lisas: „Taipamine on valgus, mis äkitselt süttib hinges ja teeb nähtavaks selle, mis oli alati kohal.“ Nii ei tule taipamine väljast, vaid süttib sinu enda sees.“
Õpilane: „Ja mis roll on intuitsioonil?“
Õpetaja: „Kant hoiatas: „Intuitsioon ilma mõisteteta on pime, mõisted ilma intuitsioonita on tühjad.“ Mõistus ja intuitsioon on nagu kaks tiiba, ükski ei kanna üksi. Einstein kirjeldas seda kaunilt: „Loovus on intuitsioon, mis tantsib intellektiga.“ Kui nad kohtuvad, sünnib taipamine, mis on ühtaegu selge ja elav.“
Õpilane: „Nii et iga välgusähvatus on tegelikult kingitus – meenutus ja juhatus ühes?“
Õpetaja: „Just. Ja ära unusta ka vanarahva tarkust: „Hea mõte tuleb hommikuudus või töö käigus.“ ➝ Seega ei sünni taipamine mitte ainult ootuses, vaid ka tegevuses ja igapäeva lihtsuses. Archimedes teadis seda hästi – ta hüüdis „Heureka!“ just siis, kui oli tavalises vannis.“
Õpilane jäi mõttesse. Kadrioru tiik sillerdas õhtupäikeses ja hetkeks tundus talle, nagu oleks valgus tema sees sama selgelt süttinud kui vee pinnal.
Kokkuvõte: Taipamised ja intuitsiooni sähvatused ei ole pelgalt juhus. Need on hinge ärkamised – hetk, mil vana teadmine tuleb nähtavale ja seob end kogemuse, vaikuse ja südametarkusega. Need on sillad nähtava ja nähtamatu vahel.
Lõppsõna: Hinge välgusähvatused ei sünni mitte meie tahtest, vaid meie valmisolekust. Kui süda on avatud, meel rahulik ja teekond elav, siis sähvatab valgus meis endis. See on kingitus, mille kaudu elu sosistab: „Kõik, mida otsid, on sinus juba olemas – vaata ja imesta.“
#elutarkusevahetus