đż Sissejuhatus
Kahel Ôpetajal olid kaks tÀiesti erinevat teed.
Ăks Ă”petas kĂ€sitööd â tema maja oli alati rahvast tĂ€is, sest kĂ€tega loodud oskus andis kohe leiva lauale.
Teine Ă”petas tarkust â tema ĂŒmber valitses vaikus, vaid mĂ”ned möödujad kĂŒsisid nĂ”u, kuid keegi ei jÀÀnud pĂŒsima.
See peegeldab vana tĂ”de: mida saab kĂ€ega katsuda vĂ”i rahas mÔÔta, seda hinnatakse kiiresti; aga see, mis kasvatab hinge ja mĂ”istust, vajab teistsugust silma ja sĂŒdant.
đżDialoog – Ă”petaja ja Ă”pilase vahel
Ăpilane: âĂpetaja, miks on nii, et kĂ€sitöö Ă”petajal on palju Ă”pilasi, aga tarkuse Ă”petaja istub ĂŒksi puu all?â
Ăpetaja: âSokrates ĂŒtles: âTĂ”eline tarkus on teadmine, kui vĂ€he me tegelikult teame.â
Paljud tahavad oskusi, mis kohe toovad kasu, kuid vĂ€hesed julgevad minna sinna, kus esmalt tuleb tunnistada oma teadmatust.â
Ăpilane: âAga miks inimesed ei otsi tarkust, kui see vĂ”ib muuta kogu elu paremaks?â
Ăpetaja: âPlaton ĂŒtles: âTĂ”de on harva meeldiv ja meeldiv on harva tĂ”de.â
Tarkuse tee on aeglane, vahel valus ja ei too kohe nĂ€htavat tulu. SeepĂ€rast valivad paljud lihtsama â Ă”ppida tegema asju, mida saab mĂŒĂŒa vĂ”i mille eest saab kiitust.â
Ăpilane: âKas pole siis lootusetu? Kui keegi ei taha tarkust, milleks seda jagada?â
Ăpetaja: âLaozi tuletas meelde: âKes teisi tunneb, on tark; kes iseennast tunneb, on valgustatud.â
Tarkus ei ole kaup, mida peab igaĂŒks ostma. MĂ”ned seemned tĂ€rkavad alles siis, kui muld on valmis. Ăpetaja ei saa sundida Ă”pilast Ă”ppima â ta saab vaid istuda ja hoida valgust, kuni keegi tuleb ja otsib seda ise.â
Ăpilane: âKuid maailm tundub eelistavat kasumit ja nĂ€htavat edu. Kas tarkus ei jÀÀgi siis varju?â
Ăpetaja: âSeneca ĂŒtles: âKes iseennast valitseb, see on rikkam kui kĂ”ik, kes valitsevad maid ja rahvaid.â
Tarkuse rikkus ei ole kuld ega vara â see on vabadus, sisemine rahu ja Ă”ige koht elus. KĂ”ik muu on mööduv.
Vaata ringi: vĂ”imsad ja rikkad töötavad pĂ€eval ja ööl, et kasvatada oma mĂ”ju. Ometi satuvad nad harva tĂ”elise tarkuse juurde, sest tarkus paneb kĂŒsima: Miks juhib meid see, kes juhib, ja mitte see, kellelt ta on Ă”ppinud?
TĂ”eline tarkus ei himusta troone, kuid ta vĂ”ib kĂ”igutada nende jalgealust.â
Ăpilane: âAga kuidas siis elada targalt maailmas, mis hindab peamiselt nĂ€htavat?â
Ăpetaja: âMarcus Aurelius kirjutas: âInimesed otsivad pigem seda, mis tundub, kui seda, mis on.â
Tarkus ei pĂ”gene maailma eest, kuid ta ei lase end maailma hinnangul juhtida. Tark inimene vĂ”ib teha tööd, luua ja jagada, kuid ta ei anna Ă€ra oma hinge tĂ”de.â
Ăpilane: âNii et tarkus ei pruugi tuua rikkust ega tunnustust, aga ta toob midagi suuremat?â
Ăpetaja: âPiibel ĂŒtleb: âAustus Issanda ees on tarkuse algus.â (ĂpetussĂ”nad 9:10)
Kui austad elu ja tĂ”de, hakkad elama nii, et ei kaota ennast. Ja rahvatarkus kinnitab: âKes iseennast ei tunne, see teisi ei mĂ”ista.â
Tarkus on oskus elada kooskĂ”las iseenda ja maailmaga, isegi siis, kui maailm seda kohe ei mĂ”ista.â
đż KokkuvĂ”te
Maailm vajab nii neid, kes loovad nÀhtavat, kui ka neid, kes hoiavad nÀhtamatut.
KÀsitöö Ôpetaja tÀidab kodu, tarkuse Ôpetaja tÀidab hinge.
MĂ”lemad on olulised, kuid tarkus ei saa kunagi muutuda kiireks kaubaks â ta vajab otsijat, kes on valmis kĂŒsima ja kuulama. Kui see hetk saabub, on Ă”petaja, kes on aastaid vaikinud ja oodanud, hindamatu.
Tarkuse tee ei ole kerge ega kiire.
Ent kui vĂ”imukad seda vĂ€ldivad, pole see tarkuse nĂ”rkus â see on mĂ€rk tema jĂ”ust.
TÔeline tarkus ei vaja trooni, kuid ta vÔib muuta maailma alustalasid.

