Kui maailma muutumise ootuses unustatakse muuta iseenda kÀitumist
âValgusest rÀÀkimine ei muuda maailma valgemaks, kui meie teod jĂ€tavad teised pimedusse.â
â Ajatu elutarkus
đż Aeg-ajalt kuulutatakse, et inimkond on Ă€rkamas, teadvus tĂ”useb ja peagi muutub kĂ”ik paremaks.
Need sÔnumid pakuvad lootust. Kuid lootuse ja tegeliku muutuse vahel on oluline erinevus.
VÔime rÀÀkida armastusest, rahust ja kÔrgemast teadlikkusest, kuid kuidas vÀljenduvad need vÀÀrtused meie igapÀevases kÀitumises?
Kas maailm muutub paremaks ĂŒksnes sellest, et me seda ootame?
đł TĂ€hendamissĂ”na âKĂŒla, mis ootas valgustâ
Ăhes kĂŒlas rÀÀgiti juba aastaid suure valguse saabumisest.
Igal Ă”htul kogunesid inimesed kĂŒlavĂ€ljakule kuulama rĂ€ndtarka, kes kuulutas:
âVarsti saabub uus aeg! Pimedus kaob ja kĂ”ik muutub paremaks!â
Rahvas plaksutas. MÔned nutsid liigutusest, teised rÀÀkisid, kui erilisel ajal nad elavad.
Ăhel Ă”htul tĂ”usis rahva seast vana naine.
âAga miks on meie kĂŒlas ikka nii palju kurjust ja kibestumist?â kĂŒsis ta.
âSest valgus pole veel tĂ€ielikult saabunud,â vastas rĂ€ndtark.
âJa millal see saabub?â
âPeagi. Peame ainult uskuma ja ootama.â
Naine jÀi mÔttesse.
JÀrgmisel hommikul mÀrkas ta naabrit, kes riidles oma pojaga ja nimetas teda saamatuks.
âKas sa ei rÀÀkinud eile armastuse ajastust?â kĂŒsis naine.
âRÀÀkisin kĂŒll,â vastas naaber. âAga poiss ajab mind vihale!â
Veidi edasi kohtas ta meest, kes oli lubanud lesknaist aidata, kuid polnud oma lubadust tÀitnud.
âKas sina ei oodanud samuti uut ja paremat maailma?â
âOotan ikka,â vastas mees. âAga mul on praegu endalgi palju tegemist.â
Ăhtul lĂ€ks vana naine taas kĂŒlavĂ€ljakule.
âMul on teile ĂŒks kĂŒsimus,â ĂŒtles ta. âKui valgus homme saabub, kas te lĂ”petate siis ĂŒksteise solvamise, petmise ja alandamise?â
âMuidugi!â hĂŒĂŒdis rahvas.
âAga miks te ei vĂ”iks seda teha juba tĂ€na?â
VÀljakul jÀi vaikseks.
RĂ€ndtark vaatas naisele otsa.
âKas sa siis ei usu suure valguse saabumisse?â
âMa ei tea, millal see saabub,â vastas naine. âAga ma tean, et eile rÀÀkisime armastusest ja tĂ€na tegime ĂŒksteisele haiget.â
Ta osutas kĂŒla pimedatele akendele.
âMe ootame, et keegi tuleks ja sĂŒĂŒtaks kĂ”ik lambid. Aga igaĂŒhel meist on kodus oma lamp.â
Sel Ôhtul ei kÔlanud vÀljakul aplausi.
JĂ€rgmisel hommikul lĂ€ks ĂŒks mees naabrilt vabandust paluma. Teine tĂ€itis ammu antud lubaduse. Kolmas kuulas esimest korda oma last ilma teda katkestamata.
KĂŒlas ei juhtunud midagi ĂŒleloomulikku.
Ometi oli seal pisut rohkem valgust.
đȘ Elutarkuse vahetus
Ăpilane: âKas siis lootus paremale maailmale on ekslik?â
Heaolu- ja arengumentor: âEi. Lootus vĂ”ib anda jĂ”udu. Kuid kui inimene jÀÀb ainult ootama, vĂ”ib lootusest saada ettekÀÀne mitte tegutseda.â
Ăpilane: âAga kuidas teada, kas inimene on pĂ€riselt muutunud?â
Heaolu- ja arengumentor: âĂra vaata ainult seda, mida ta rÀÀgib. MĂ€rka, kuidas ta kĂ€itub siis, kui on vihane, solvunud vĂ”i ei saa oma tahtmist.â
Ăpilane: âKas ĂŒks inimene saab ĂŒldse maailma muuta?â
Heaolu- ja arengumentor: âTa ei saa muuta kĂ”iki inimesi. Kuid ta saab Ă”ppida vastutama selle eest, mida tema enda kĂ€itumine teiste ellu toob.â
đ Tarkusehetk
Vaimne areng ei vĂ€ljendu ĂŒksnes selles, mida inimene mĂ”istab vĂ”i usub, vaid ka selles, kuidas ta oma mĂ”istmist ellu rakendab.
Armastusest rÀÀkimine on lihtsam kui armastavalt kÀitumine hetkel, mil oleme Àrritunud.
Andestamisest rÀÀkimine on lihtsam kui oma solvumisega tegelemine.
Teadlikkusest rÀÀkimine on lihtsam kui oma eksimuse tunnistamine.
TÔeline muutus ei nÔua tÀiuslikkust. See nÔuab valmisolekut mÀrgata, Ôppida ja vajaduse korral teisiti kÀituda.
đ± Ăpilase taipamine
âNĂŒĂŒd ma mĂ”istan,â ĂŒtles Ă”pilane. âMa ei pea ootama, kuni kogu maailm muutub. VĂ”in alustada sellest, mida mina tĂ€na teisiti teen.â
Heaolu- ja arengumentor noogutas.
âJust. Ja Ă€ra unusta, et ka kĂ”ige ilusam taipamine vajab kinnitust tegudes.â
đȘ KĂŒsimused iseendale
Kas minu kÀitumine vÀljendab neid vÀÀrtusi, millest ma rÀÀgin?
Kellele olen oma sÔnade vÔi tegudega haiget teinud, ilma et oleksin seda tunnistanud?
Kas suudan kuulata inimest, kes ĂŒtleb, et minu kĂ€itumine on teda haavanud?
Kas ma Ă”igustan oma eksimusi vĂ”i pĂŒĂŒan neist Ă”ppida?
Mida teen jÀrgmine kord teisiti?
đŸ LĂ”ppmĂ”tisklus
Maailma muutumisest vÔib rÀÀkida lÔputult. VÔib oodata uut ajastut, kÔrgemat teadvust vÔi paremaid aegu.
Kuid ĂŒkski ilus lubadus ei vabasta meid vastutusest oma kĂ€itumise eest.
Me ei saa alati Ă€ra hoida arusaamatusi ega kĂ”igi ootustele vastata. KĂŒll aga saame Ă”ppida oma sĂ”nade mĂ”ju mĂ€rkama, eksimusi tunnistama ja vajaduse korral oma tegusid parandama.
VÔib-olla ei alga parem maailm suurest kuulutusest, vaid vÀikesest muutusest inimese igapÀevases kÀitumises.
đïž Tabav puĂ€nt
âĂra oota, et maailm valgemaks muutuks, kui hoiad omaenda lampi kustununa.â
âĂra kĂŒsi ainult, millal maailm valgemaks muutub. KĂŒsi, kas sinu kĂ”rval on inimestel sinu tegude tĂ”ttu valgem vĂ”i pimedam.â
â Ajatu elutarkus
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.

