Ăhes linnas elas mees nimega Rafael, kes otsis kogu hingest edu ja rahulolu. Ta unistas suurest elust, kus ta oleks vaba, rahulik ja tĂ€is rÔÔmu. Kuid hoolimata oma soovidest tundis ta alati, nagu miski hoiaks teda tagasi.
Ăhel pĂ€eval kuulis ta legendi vana targast, kes elas mĂ€e tipus ja kes oskas nĂ€idata inimesele tema tĂ”elist olemust. Rafael otsustas minna tema juurde vastuseid otsima.
Kui ta lÔpuks targa juurde jÔudis, juhatas vanamees ta vaikusesse kambrisse, kus olid kolm peeglit.
âVaata esimesse peeglisse,â ĂŒtles tark.
Rafael vaatas ja nĂ€gi oma mĂ”tteid â seal keerlesid ilusad unistused, suured ideed ja lootus paremale elule.
âSee oled sina oma peas,â ĂŒtles tark.
SeejĂ€rel suunas ta Rafaeli teise peegli ette. Seal peegeldus tema sĂ”nad â see, mida ta teistele rÀÀkis. Ta mĂ€rkas, et mĂ”nikord ta rÀÀkis enesekindlalt oma eesmĂ€rkidest, kuid teinekord kahtles ja vĂ€ljendas hirme, mis olid vastandlikud tema unistustele.
âSee oled sina oma sĂ”nades,â ĂŒtles tark.
LĂ”puks juhatas tark ta kolmanda peegli ette. Seal nĂ€gi Rafael oma tegusid â kuidas ta unistas vabadusest, kuid valis mugavuse, kuidas ta soovis julgust, kuid lasi hirmul end tagasi hoida.
Tark pöördus tema poole: âSinu mĂ”tted, sĂ”nad ja teod on lahus. SellepĂ€rast sa tunned, et elu ei voola vabalt. SĂŒnkroonsus tĂ€hendab, et kĂ”ik kolm peeglit peegeldavad ĂŒht ja sama â kui sa mĂ”tled midagi, pead sa ka rÀÀkima ja tegutsema vastavalt. Ainult siis muutub elu harmooniliseks ja su visioon saab reaalsuseks.â
Rafael jĂ€i vaikseks. Ta mĂ”istis, et kĂ”ik tema sisemised konfliktid peegeldusid vĂ€lises maailmas. Kui ta tahtis oma unistusi teoks teha, ei piisanud ainult soovimisest â ta pidi ka rÀÀkima ja tegutsema vastavalt.
Sellest pĂ€evast alates hakkas ta jĂ€lgima oma mĂ”tteid, sĂ”nu ja tegusid. Ja mida rohkem need sĂŒnkrooni lĂ€ksid, seda kergemini hakkasid asjad tema elus paika loksuma.
Sest tÔeline inimvÀÀrikus ei seisne ainult unistamises, vaid julguses elada nii, et mÔtted, sÔnad ja teod oleksid kooskÔlas.