Intervjuu Ema Elenaga. Teema: Kas sa oled õigel teel – või lihtsalt väsid ära?
Kes on Ema Elena?
Ema Elena on kujuteldav vaimne teejuht, keda tuntakse kui vaikuse ja selguse kandjat. Ta on elanud tagasitõmbunult mägede jalamil, väikese kloostri äärealal, kuhu inimesed satuvad harva – ja enamasti siis, kui elu on neid toonud ristteele. Tema sõnad pole kunagi pealetükkivad, kuid kannavad haruldast kaalu. Teda on nimetatud „hinge kuulajaks“ – mitte selleks, kes ütleb, kuhu minna, vaid selleks, kes aitab kuulda seda, mis meis juba sosistab.
Intervjueerija (I): Ema Elena, te olete aastaid aidanud inimestel jõuda iseendani ja ärgata õigel ajal. Täna küsime: kuidas saab inimene aru, kas ta on õigel teel… või lihtsalt väsib ära?
Ema Elena (E): Väsimus ei ole alati halb. Väsimus on elu viis öelda: kuula mind.
Aga kui inimene väsib pidevalt, kuigi teeb justkui „õigeid“ asju – siis tasub peatuda. Õige tee ei tähenda, et kõik oleks lihtne, aga ta ei tühjenda inimest sisemiselt. Kui tee teeb sind järjest kaugemaks endast, siis ei kõnni sa oma rada. Sa lihtsalt kulged mööda raja imitatsiooni.
I: Millised märgid viitavad sellele, et me kulutame energiat valesse kohta?
E: Ma nimetan neid vahel hinge hääletuteks signaalideks:
Tühi väsimus. Mitte selline väsimus, mis tuleb viljakast päevast, vaid selline, kus sa ärkad tühjusega, isegi pärast und.
Kadunud rõõm. Kui ükski asi ei pakata seestpoolt, isegi need, mida armastad, siis pole asi sinus, vaid su suunas.
Ülekuulatud mõistus. Kui teed otsuseid ainult loogika põhjal, aga süda jääb vaikseks – oled endalt hääle ära võtnud.
Korduvad sisemised vastupanuhood. Kui iga päev on nagu võitlus iseendaga, võib-olla on aeg küsida: kas see võitlus on üldse minu oma?
Ootad pidevalt heakskiitu. Kui teed midagi ainult seepärast, et saada aplausi või vältida hukkamõistu – raiskad end.
I: Kuidas aga tunneb inimene ära, et ta on “õigel teel”?
E: Seal valitseb vaikne kooskõla. Mitte see, et kõik oleks täiuslik, vaid see, et su sees ei karju midagi vastu. Isegi väsimus on siis teistsugune – see on viljakas. Sa oled väsinud, aga rahul. Ja rahu – see on alati tee märk.
Veel üks märk: sa ei võrdle end teistega. Õige tee ei vaja peegleid ega mõõdupuid. See kasvab sinus, mitte väljaspool.
I: Aga kui inimene avastab, et on juba kaua eksinud… mis siis?
E: Siis tuleb seisma jääda. Mitte hüpata järgmisesse asja, vaid lubada vaikusel tulla. Õige tee ei ilmu lärmis, vaid vaikuses.
Küsi endalt lihtne küsimus: „Kas see, mida ma teen, teeb mind elusamaks?“
Kui vastus on ei, siis pole sul vaja süüd tunda – vaid usaldada, et uus suund võib ilmuda ka pärast ekslemist. Mõnikord on eksimine tee peamine õpetaja.
I: Mis oleks teie kõige lihtsam soovitus neile, kes praegu ei tea, kas nad on õigel rajal?
E: Peatu.
Pane käsi südamele ja kuula, kas seal tuksub midagi peale kohustuse.
Kui mitte – tee ruumi.
Tõeline tee ei karju sulle vastu. Ta seisab su kõrval ja ootab, kuni sa julged talle silma vaadata.
Ja siis ta liigub sinuga – mitte sinu vastu.
Tänapäeva maailmas, kus tegutsemine on tihti tähtsam kui olemine, tuletab Ema Elena meelde, et ka seismine on liikumine – kui see toob meid lähemale iseendale. Õige tee ei ole kunagi kaugel – ta algab täpselt seal, kus sa julged olla aus.