Ühel ööl nägin und. Ma istusin vaikuses, taevas näis olevat lähedal, ja minu ees… istus Jumal.
„Kas sul on mulle küsimusi?“ küsis Ta, silmis lõputu rahu.
Vastasin: „Kui Sul on aega…“
Ta naeratas tasakesi. „Minu aeg on igavik. Küsi.“
Ma mõtlesin hetke ja küsisin siis:
„Mis hämmastab Sind inimeste juures kõige enam?“
Jumal vaatas korraks eemale, justkui ajas rändaks, ja ütles:
„See, kuidas nad kiirustavad suureks saama, kui nad on lapsed…
Ja kui nad on suured, igatsevad tagasi lapsepõlve kergust.
Nad kulutavad tervise raha teenimisele –
ja siis raha, et taastada kaotatud tervis.
Nad muretsevad tuleviku pärast nii palju,
et unustavad oleviku –
ja nii pole neil ei olevikku ega tulevikku.
Nad elavad nii, nagu ei peaks nad kunagi surema…
ja surevad, nagu poleks nad kunagi päriselt elanud.“
Ta vaikis.
Siis sirutas Ta käe ja võttis minul käest kinni. Vaikus meie vahel ei olnud tühi – see oli täis mõistmist. Lõpuks sosistasin:
„Millist õpetust sooviksid Sina, Isa, oma lastele anda?“
Ta vaatas mind leebelt ja vastas: „Õppigu nad, et armastust ei saa sundida.
Aga nad võivad end armastusele avada.
Et end teistega võrrelda on nagu varjutada omaenda valgust.
Igaühel on oma tee.
Et andestamine ei ole nõrkus, vaid suurim vabadus – ja mõnikord tuleb andestada ka iseendale.
Et ühe hetkega võib teha rohkem haiget, kui suudetakse aastatega parandada –
olgu nad seepärast hoolivad sõnades ja vaikuses.
Et rikkus pole selles, kui palju sul on,
vaid selles, kui vähe sa vajad,
et olla rahus.
Et mõni inimene armastab neid kogu südamest,
aga ei oska seda alati näidata.
Olgu nad kannatlikud.
Et tõde on tihti mitmetahuline –
kaks inimest võivad vaadata sama pilti
ja näha seal erinevaid maailmu.
Ja et aus elu ei nõua täiuslikkust –
vaid kohalolu, tänulikkust ja südame avamist.“
Ma vaatasin Temasse vaikides.
„Aitäh, et jagasid. Kas on veel midagi, mida Sa tahad, et Su lapsed teaksid?“
Jumal naeratas, nagu oleks vastus nii lihtne, et vajab vaid kuulamist:
Vaikuses, rõõmus, pisarais.
Teie kõrval, alati.
Teie sees, igavesti.“
Elu paradokse, mida sageli märkame alles hiljem – kuidas me kulutame end millegi saavutamise nimel, mis meid tegelikult tühjendab. Armastuse sügavust, mida ei saa sundida, vaid saab vaid vastu võtta. Andestamise väge, mis ei vabasta ainult teisi, vaid eelkõige meid endid. Tänulikkust ja kohalolu, mis kingivad meile tõelise elu – siin ja praegu.
