Kes on Rohemaa?
Rohemaa ei ela ainult metsades ega merede ääres. Ta on meie valikutes, sõnades ja vaikuses. Ta on hääl, mis küsib: “Kas see, mida sa lood, jääb püsima – või hävib koos hetkega?”
Tema jaoks pole jätkusuutlikkus mitte “trend”, vaid mälestus sellest, kuidas elu kunagi austati. Ja unistus, et me võiksime sinna tagasi pöörduda – targemana ja õrnemana.
Intervjueerija (I): Rohemaa, räägi meile – mis on jätkusuutlikkus sinu jaoks?
Rohemaa (R): See on hoolimine pikema kui ühe päeva võrra.
Jätkusuutlikkus tähendab: “Ma teen täna nii, et ka homme oleks veel ilus.”
See on tasakaal andmise ja võtmise vahel.
See on küsimus, mida inimene võiks sagedamini küsida: “Kas see, kuidas ma elan, loodan ja tarbin… loob elu juurde – või võtab seda ära?”
I: Inimesed mõtlevad jätkusuutlikkusest sageli ainult ökoloogiliselt. Aga sina räägid ka sisemisest mõõtmest. Mis see tähendab?
R: Sest inimene ei saa luua kestvat maailma, kui ta ise sisemiselt kulub ja kurnab end ära.
Kui sa elad viisil, kus sa pidevalt ületad oma piire, põled läbi, lükkad tunded edasi – see ei ole jätkusuutlik.
Sest väsinud inimene ei kuule loodust.
Ta ei kuule ka teist inimest. Ta ei näe, mida ta lõhub.
Sisemine jätkusuutlikkus tähendab: “Ma elan nii, et ka mu hing jääb terveks.”
I: Mis on kõige olulisem harjumus, mis toetab jätkusuutlikkust?
R: Teadlikkus.
Kui sa küsid enne ostmist: “Kas mul on seda vaja?”
Kui sa küsid enne sõna: “Kas see loob või lõhub?”
Kui sa küsid enne sammu: “Kas see jätab jälje, mida ma kannan uhkusega?”
Jätkusuutlikkus pole üks suur otsus – see on igapäevane vaikne valik, mis kasvatab elu.
I: Mis juhtub, kui inimene ei vali jätkusuutlikku eluviisi?
R: Siis elu muutub kärsituks ja katkeks.
Loodus hakkab karjuma, keha hakkab katkema, suhted kuluvad kiiresti.
Inimene võib elada “kiirelt ja intensiivselt”, aga kui tal ei ole taastumist, siis kõik, mida ta loob, mureneb.
Elu vajab mitte ainult hoogu – vaid hingetõmbeid.
I: Mida ütleksid inimesele, kes tahab alustada, aga ei tea, kust?
R: Alusta sellest:
Ela nii, et see, mida sa puudutad, jääks paremaks kui enne sind.
See kehtib inimese, maa, ruumi ja vestluse kohta.
Kui sa kingid rohkem elu, kui sa võtad – oled sa juba jätkusuutlik.
Isegi siis, kui sa alles õpid.
Sest jätkusuutlikkus ei vaja täiuslikkust – ta vajab ärkvelolekut.
Lõpusõna: Kas see, mida sa lood, kestab?
Rohemaa ei rääkinud kaua. Ta tõusis ja näitas lihtsalt oma käsi –
…need olid mullased, veidi kulunud, aga elusad.
Ja ta ütles ainult:
“Kui sa elad nii, et su jälg saab kevadel roheliseks, siis oled õigel teel.”