On lugusid, mida ei räägita valjusti, vaid mida sosistatakse nagu mets tuules – vaiksel hetkel, kui inimene on valmis kuulama. Need lood ei ela raamatutes ega seintel, vaid kehas ja tundes, seal, kus sõnadele eelneb teadmine.
Vanad inimesed teadsid, et armastus ei alga peast ega lõpeta südames, vaid ärkab sealt, kus elu ise alguse saab – kõhutunde kojas, kus üksainus värin võib muuta kogu inimese suunda.
See on lugu ühest sellisest ärkamisest. Lugu, kus liblikad ei ole ainult kevade kuulutajad, vaid sisemised sõnumitoojad. Lugu, mis tuletab meelde, et kõhutunne pole nõrkus ega juhus, vaid tarkus, mida ei saa õpetada, vaid ainult usaldada.
Ühel ajal, mida enam keegi täpselt ei mäleta, elas ühes Eesti metsas vanaema, kelle kohta öeldi, et tal on „liblika süda ja karu tarkus“. Ta teadis, millal seened tõusevad enne vihma ja millal inimene armub enne, kui ta ise seda mõistab.
Tema nimi oli Leelotaja, sest ta rääkis harva, aga kui rääkis, siis justkui laulis – ja iga sõna jäi meelde nagu suveööl öeldud tõotus.
Kord tuli tema juurde noor neiu, silmis segadus ja hinges virvendus.
„Vanaema,“ ütles ta, „mulle tundub, et mu kõhus on liblikad. Aga ma ei tea, kas see on armastus või lihtsalt tuul.“
Vanaema pani käe tasa neiu kõhule. „Kui need oleksid tuuleliblikad, nad vaibuksid vaikuses. Aga kui nad jäävad ööseks ja tantsivad ka hommikul, siis see on tõeline. Sest tead, laps,“ lisas ta ja vaatas metsa poole, „armastuse häll ei asu südames. See asub kõhus.“
Neiu vaatas üllatunult.
„Aga kõik räägivad, et südames?“
„Süda unistab,“ ütles Leelotaja, „aga kõht teab. Ja kui armastus tuleb, siis mitte mõttega, vaid **tundega, mis paneb sind naerma, nutma ja vahel ka jooksma metsa – lihtsalt selleks, et olla lähemal sellele, mis on päriselt.“
Neiu jäi vaikseks.
Leelotaja tõmbas taskust väikese tikutopsisuuruse karbi. Ta avas selle – ja sealt lendas välja pisike liblikas. See oli läbipaistev, aga helkis nagu allikas päikese käes.
„See on muistne liblika vaim. Igaüks saab selle kingituseks siis, kui julgeb tunda,“ ütles ta.
„Aga ära ürita teda kinni püüda ega eemale ajada. Tõelist liblikat ei saa käsutada. Tema tuleb ja läheb oma tarkusega. Selline on elu seadus.“
Neiu naeratas. Esimest korda tundis ta, et ei pea enam vastuseid otsima mõistusest – vaid usaldama kõhutunnet, seda ürgset õpetajat, kelle hääl on vaikselt koputanud läbi aegade.
Ja mets, see vana teadja, sosistas puude kohal vastu:
„Kõhutunne ei eksi. Ta lihtsalt ootab, et sa jääksid piisavalt paigale, et teda kuulda.“
Loo mõte: Armastus ei ole ainult tunne, vaid keha tarkus. Kõht on selle koda.
Liblikad, need tantsivad sõnumitoojad, ei lenda mitte tühjuses, vaid kõige elava ja eheda keskmes. Ja tõeline kõhutunne – see ei vaja tõestust. Ta lihtsalt teab.
Igaüks kannab endas seda nähtamatut kohta, kus tõde ei tule läbi mõtlemise, vaid läbi tundmise. Kõhutunne on nagu vaikne keel, mida räägivad liblikad – see ei karju, ei tõmba tähelepanu, aga kui kuulata, viib ta alati õigesse paika.
Sellel teel pole kaarte ega kindlaid samme, kuid kes usaldab liblika tantsu oma sees, leiab tee sinna, kuhu ükski mõistus üksi ei ulata – südame ja elu vahelisse päriskoju.
Mõni ütleb, et armastus on mõistatus. Aga võib-olla on ta lihtsalt kutse – pehme, virvendav, ürgne – ja vastuvõtt tähendab vaid üht: jääda paigale, kuulata ja lasta tal jääda.
Sest kui liblikas on kord juba kõhule tiivad laotanud, ei saa elu enam olla endine.
