Üks vana eesti vanasõna ütleb: „Enne kui vette hüppad, vaata, kas põhi on all.“
Ent tänapäeva maailmas, kus kiirus ja tung otsuste poole on saanud normiks, unustatakse sageli see iidne tarkus. Inimene tunneb end surve all — väliselt ja sisemiselt. „Tee juba midagi!“, sosistab meel. „Ära jää paigale!“, hüüavad teised. Ja nii astume tihti tundmatusse… teadmata, kas see, kuhu me astume, kannab meid.
Aga kas igast hüppest sünnib lend?
Või on vahel suurem tarkus hoopis peatuda, vaadata alla ja tunnetada — kas see vesi on minu jaoks?
Tsitaadid mõtiskluse alguseks
„Kõigel on oma aeg ja igal asjal oma tund taeva all.“
– Koguja 3:1
„Tark näeb ohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad karistada.“
– Õpetussõnad 27:12
„Kannatlikkus on hingede kaunistus ja vagadus on hinge tugevus.“
– Jaakobuse kiri 1:4
„Ära kiirusta; ükski suur asi pole kunagi sündinud tormamises.“
– Sokrates
„Kes ei karda vaikust, leiab selles tõe.“
– Eesti pärimustarkus
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Sild, udu ja vaikuse jõe kohal
Õpilane: Õpetaja… ma olen sageli tundnud, et pean midagi tegema. Et elu läheb mööda, kui ma ei hüppa kohe. Ja siis tulevad sõbrad, naeravad, karjuvad sillalt:
„Tule! Vesi on mõnus! Ära mõtle üle! Ühine meiega!“
Ja ma olen hüpanud. Mõtlemata. Pea ees tundmatusse.
Õpetaja: Ja mis sa seal vees oled leidnud?
Õpilane: Et see vesi on…
mõnikord külm.
Mõnikord mudane.
Mõnikord limane ja sogane.
Ja alati märg.
Naljakas, aga vahel alles siis, kui ma olen vees, taipan: ma ei tahtnudki hüpata. Ma lihtsalt ei tahtnud jääda üksi sillale.
Õpetaja: Hüppamine üksi ei tee sind osaks millestki. Tõeline kuuluvus ei teki liikumisest, vaid mõistmisest. Kui sa hüppad selleks, et teistele meeldida või mitte maha jääda, kaotad sa ühenduse iseendaga.
Õpilane: Aga kui sõber ütleb:
„Ole mulle toeks. Hüppa koos minuga.“
Siis tunnen, et ma pean. Et ma pean hüppama, et mitte olla isekas. Ja hiljem mõistan, et tegin midagi, mida ma polnud iseendas läbi tunnetanud.
Õpetaja: Kaastunne ei tähenda alati koos hüppamist. Mõnikord on tõeline tugi see, kui sa jääd kaldale ja hoiad tuld. Kui sa ütled: „Ma olen siin. Ma ei hüppa. Aga ma hoian sulle valgust, kui sa tagasi tuled.“
Õpilane (vaikib pikalt): Ma pole nii varem mõelnud.
Et ka „ei“ võib olla armastuse keel.
Õpetaja: Iga kutse ei ole su hingele. Iga vesi ei ole su rada.
Isegi kui teised ujuvad, pead sina teadma: kas see on sinu aeg?
Õpilane: Ja kui ma kunagi olen valmis,
kuidas ma tean, et see on päriselt „jah“?
Õpetaja: Kui su rahutus on vaibunud.
Kui otsus ei ole põgenemine, vaid kutse südamest.
Kui vesi ei kutsu sind hirmust või survest, vaid sisemisest vaikusest.
Tarkuseterad
„Igaühel on oma jõgi, ja iga vesi ei kanna kõiki.“
– Eesti pärimustarkus
„Sõprade kutse võib olla siiras, kuid alati ei ole see kutse su hingele.“
– Õpetaja tarkus
„Tõeline kaastunne ei torma kaasa, vaid jääb valguseks kaldale.“
– Vaimne pärimustõde
„Enne kui hüppad, uuri, kas see on kutse su hinge sügavusest või lihtsalt välise vaikuse täitmine tormiga.“
– Thomas Merton
„Iga vesi on märg, aga mitte iga vesi ei puhasta.“
– Piiblitõlgenduslik tarkus
„Ärge saage teiste pattude osaliseks; pidage iseend puhtana.“
– 1. Timoteose 5:22
„Ootus on usalduse kõige kõrgem väljendus.“
– Henri Nouwen
Kui sa seisad sillal ja teised juba ujumas,
siis tea: sa ei ole maha jäänud.
Sa oled teel — lihtsalt teises rütmis.
Sild on koht, kus sünnivad teadlikud otsused.
See ei ole mitte ainult vahepeatus, vaid pühapaik.
Koht, kus vaikus valgustab, mitte ei vangista.
Koht, kus sa küsid endalt mitte „kas teised lähevad“, vaid: „Kas mina olen valmis?“
Ja kui su vastus on vaikne, tasakaalukas „jah“ —
siis sulista, pista varvas vette.
Võib-olla ei olegi vaja hüpet.
Võib-olla kannab sind juba üksainus samm.
