Sissejuhatus – Nähtamatu niidi tarkus
Iidsetel aegadel usuti, et kogu elu on kootud nähtamatu niidiga – niit, mis ühendab inimest päikesega, puud maaga, hingerahu tähevalgusega. Meie esivanemad ei jaganud maailma osadeks – nende jaoks oli kõik seotud, kõik vastastikku mõjutatud. Kui vesi solvus, jäi põld kuivaks. Kui inimene palvetas, tundsid puud end kuulduina.
Sellest teadmisest sündis mõistmine, mida tänapäeval kutsutakse teiseks universumi seaduseks:
„Kõik on üks – ja üks on kõik.”
See ei ole pelgalt vaimne mõte – see on elamise viis. Ja igaüks, kes on kunagi tundnud, et tema pisarad jõuavad taevasse või et armastus võib pehmendada isegi vaenlase südant, teab: see seadus töötab vaikselt ja kindlalt.
Elutarkuse vahetus
Õpilane: Õpetaja, miks tunnen ma end sageli üksi? Justkui mina oleksin siin ja maailm hoopis kuskil mujal?
Õpetaja: See tunne ei ole vale, aga see on poolik.
Vaata loodust – kas puu võib kasvada üksinda, kui maa ei anna talle toitu ja päike valgust?
Kas lind saab lennata, kui taevas teda ei kanna?
„Inimene on loodud mitte valitsema, vaid siduma – nagu juur seob taime maaga.”
– Maarahva pärimus
Õpilane: Aga kuidas saab inimene tunda, et ta on osa tervikust?
Õpetaja: Südamega. Mitte silmade ega meeltega.
Sest me pole loodud eraldatuseks – me oleme nagu pillirood jõe ääres: igaühel oma vars, aga juured… juured on ühises allikas.
„Me oleme üks keha paljude liikmetega.”
– 1. Korintlastele 12:12
Õpilane: Kuidas see teadmine muudab minu elu?
Õpetaja: Kui sa näed, et kõik on üks, ei tee sa enam kellelegi haiget – sest sa ei saa endale haiget teha.
Kui sa vihastad teise peale, jääb tuul seisma su oma südames.
Kui sa armastad, voolab valgus mitte ainult sinust välja – vaid ka sinusse tagasi.
„See, mida teed teisele, teed iseendale.”
– Hopi pärimustarkus
„See, kes teist on teistele kõige suurem, olgu teie teenija.”
– Matteuse 23:11
Õpilane: Aga maailmas on nii palju lahusolekut… rahvad, usundid, egod…
Õpetaja: Sest me oleme unustanud.
Unustanud, et me ei ole eraldi hinged, vaid ühe suure hinge peegeldused.
Eesti pärimuses öeldakse: „Iga allikas leiab lõpuks mere – aga voolata tuleb koos.”
„Looja lõi inimest mitte eraldama, vaid peegeldama enda paljusust ühtsuses.”
– Pühakirja vaimne mõistmine
Õpilane: Kas siis polegi tähtis, kes ma olen eraldi?
Õpetaja: On küll.
Sest ükski leht ei ole juhuslik, ja ükski süda pole koopia.
Aga just sellepärast oledki sa tähtis – et sa annad tervikule oma ainukordse heli.
Ilma sinuta oleks maailmal üks toon vähem.
„Sina oled universum kogemas iseennast inimesena.”
– Alan Watts
„Kõik, mida me oleme, on sündinud sellest, mida oleme mõelnud.”
– Buddha
„Armastus on see nähtamatu niit, millega Looja hoiab kõike koos.”
– Meister Eckhart
Kokkuvõte – Ühtsuse vaikne vägi
Universumi teine seadus ei ole reegel, mida järgida – see on meeldetuletus sellest, kes me juba oleme.
Me ei pea saama kellekski, kes ühendab maailma – me juba ühendame. Meie mõtted, sõnad, hoiakud ja teod – kõik on lainetused, mis kanduvad teistesse.
Kui inimene elab nii, et mäletab oma ühtsust kõige elavaga, muutub tema elu vaikseks palveks ja sügavaks mõistmiseks.
Ta ei vali enam võimu, vaid hoolimist.
Ta ei otsi enam lahusust, vaid kooskõla.
Ta ei ela enam vastu voolu – vaid koos vooluga.
Sest ta ei ela enam eraldi – vaid elab tervikust ja tervikus.
