🌿Me programmeerime end pidevalt

Me ei ole tühjad lehed, kuhu elu oma mustreid joonistab — me oleme pigem keerulised süsteemid, millele kirjutatakse kood juba esimestest elupäevadest.
Lapsepõlves on meie meel avatud, nagu kaitsmata fail, kuhu iga sõna, pilk ja kogemus salvestub. Esimesed käsud tulevad vanematelt, õpetajatelt, ühiskonnalt ja kultuurilt.

Aastatega muutuvad need käsud harjumusteks — automaatseteks skriptideks, mis töötavad ka siis, kui me neist teadlikud pole. Mõned neist teenivad meid, teised aga hoiavad meid vangis.

Tarkus algab hetkest, kui me mõistame: me oleme oma süsteemi administraatorid. Me saame kustutada, uuendada ja kirjutada uut koodi, mis toetab meie tõelist olemust. See ei ole lihtne, aga see on võimalik.

Vestlus

Õpilane: Õpetaja, kas inimene on nagu arvuti, mida saab programmeerida?

Õpetaja: Mitte ainult saab — me teeme seda kogu aeg. Küsimus on vaid, kas kirjutame oma koodi teadlikult või lubame, et seda teevad teised.
„Kõige ohtlikum programm on see, mida sa ei tea, et kannad.“

Õpilane: Kust tulevad esimesed programmid?

Õpetaja: Lapsepõlvest. Meie meel on siis nagu avatud süsteem — kõik salvestub ilma filtrita. Esimesed koodiread tulevad vanematelt, õpetajatelt, ühiskonnalt.
„Me kõik kanname endas lapsepõlves kirjutatud programme — targemad meist uuendavad neid elu jooksul.“

Õpilane: Mis saab siis, kui need programmid on vigased?

Õpetaja: Siis korduvad elus samad mustrid. Aristoteles ütles: „Me oleme see, mida me kordame. Suurepärasus ei ole tegu, vaid harjumus.“ Kui mõtted on piiravad, loovad need ka piirava elu. Aga koodi saab muuta.

Õpilane: Kuidas ma tean, mida muuta?

Õpetaja: Küsi endalt: „Kelle kood minu sees tegelikult töötab?“ Kui tunned, et elad kellegi teise ootuste järgi, on aeg uuenduseks.
„Iga mõte, mida kordad, on nagu koodirida, mis salvestub su alateadvusse.“

Õpilane: Aga vanad mustrid on tugevad…

Õpetaja: Need kaovad alles siis, kui asendad need uutega. James Allen meenutas: „Inimese meel on nagu aed; selles kasvab see, mida sinna külvad.“ Uus kood vajab kordamist ja harjumust, et juurduda.

Õpilane: Mis siis, kui uus kood ei tööta?

Õpetaja: Siis õpid ja täiustad. Publilius Syrus ütles: „Ei ole vabadust seal, kus on harjumuste orjus.“ Mõnikord on vaja mitu versiooni, enne kui uus harjumus tööle hakkab.

Õpilane: Nii et mina olen oma elu programmeerija?

Õpetaja: Just. Norman Vincent Peale ütles: „Muuda oma mõtteid ja sa muudad oma maailma.“ Ja Buddha kinnitas: „Inimene on oma mõtete tulemus; see, mida ta mõtleb, seda ta ka saab.“ Kui kirjutad oma elu koodi armastuse, julguse ja teadlikkuse keeles, hakkab süsteem tööle sinu kasuks, mitte sinu vastu.

Me programmeerime end pidevalt — iga mõte, sõna ja tegu on nagu uus koodirida, mis salvestub meie ellu. Kui kirjutame seda koodi teadlikult, loome süsteemi, mis toetab meie parimat võimalikku versiooni.

Sa ei saa muuta seda, mis on juba kirjutatud, kuid saad alati lisada uusi ridu, parandada vigu ja luua koodi, mis peegeldab sinu tõelist olemust.
Tark programmeerija teab: uuendused on elu osa.
Ja parim uuendus on see, mis toob rohkem vabadust, rohkem armastust ja rohkem rahu.