Eesti vanasõna ütleb: „Kuhu süda kutsub, sinna jalad viivad.“
Vaikne igatsus ei ole tormakas ega kärsitu – see on sügav ja pidev voog, mis suunab meid märkamatult. Me võime oma igatsusi varjata teiste eest, aga need ei kao. Nad elavad meis ja kujundavad meie valikuid, isegi siis, kui me seda ei märka.
Vaikne igatsus ei ole tormakas ega kärsitu – see on sügav ja pidev voog, mis suunab meid märkamatult. Me võime oma igatsusi varjata teiste eest, aga need ei kao. Nad elavad meis ja kujundavad meie valikuid, isegi siis, kui me seda ei märka.
Dialoog
Õpilane: Õpetaja, miks ütled, et olen see, mida ma vaikselt igatsen?
Õpetaja: Sest igatsus on nagu nähtamatu jõgi sinu sees. Sa võid püüda selle voolu muuta, aga lõpuks viib see sind ikka oma allika juurde.
Õpilane: Aga kui mu igatsus on kättesaamatu?
Õpetaja: Siis ei pruugi see olla mõeldud kättesaamiseks, vaid sind kujundamiseks. Mõned igatsused õpetavad meid rohkem kui nende täitumine.
Õpilane: Kas igatsus võib olla ka eksitav?
Õpetaja: Kui see sünnib hirmust või puudusest, võib see viia eksiteele. Kui see aga kasvab armastusest ja tõest, juhatab see sind õigesse kohta.
Õpilane: Ja mis saab siis, kui mu igatsus täitub?
Õpetaja: Siis sünnib uus igatsus, sest elu on liikumine. Iga täitunud igatsus on nagu jõudmine mäetippu – sealt näed kaugemale ja märkad uusi horisonte.
„Olen see, mida vaikselt igatsen“ tähendab, et meie sisemised unistused ja kutse kujundavad meid sügavamalt kui välised sündmused. Vaikne igatsus on teeviit, mis hoiab meid kursil ka siis, kui me ise kahtleme.
Pärimus räägib rändurist, kes igatses näha merd, kuigi ta elas sügaval maismaal. Aastate jooksul kogus ta killukesi teadmistest, lugudest ja unistustest. Kui ta lõpuks mereni jõudis, tundis ta, et meri oli kogu selle aja tema sees elanud – ta oli muutunud selle igatsuse sarnaseks: avaraks, sügavaks ja vabaks.
Tarkus peitub mõistmises, et igatsus ei ole ainult siht, vaid ka tee, mida käies me muutume.