Naer on kui valgus, mis hajutab varjud, aga kui see muutub lakkamatuks, võib ta pimendada silmad tõe eest. Tarkus ei põlga huumorit, kuid hoiab teda õiges kohas.
Dialoog
Õpilane: Õpetaja, miks öeldakse, et huumoril peab olema oma koht? Kas naer ei tee inimest ainult paremaks?
Õpetaja: Naer on kingitus, aga iga kingitus vajab mõõtu. Platon ütles: „Tark inimene tunneb mõõtu ka naljas.“
Kui nali muutub liialt sagedaseks, kaotab ta oma väe ja muudab inimese tühiseks. Eesti vanasõna ütleb: „Nali naljaks, aga töö tõiseks.“
Õpilane: Aga kas huumor pole vajalik? Ilma naljata tundub elu ju kuiv ja raske.
Õpetaja: Tõsi, Koguja raamatus on kirjas: „On aeg nutta ja aeg naerda; aeg leinata ja aeg tantsida.“ (Koguja 3:4)
See tähendab, et ka naer on elu loomulik osa. Seneca lisas: „Tark ei põlga nalja, aga ei lase tal ka oma hinge valitseda.“
Naer olgu kui vürts, mitte põhitoit.
Õpilane: Aga mõni inimene elabki kogu aeg nalja visates. Kas see pole mitte rõõmsameelsuse märk?
Õpetaja: Cicero vastaks: „Nali olgu maitseka inimese vürts, mitte toiduks iga päev.“
Ja meie oma rahvatarkus ütleb: „Kes palju naerab, see vähe tõtt räägib.“
Kui kõik muudetakse pilaks, kaob ka tõsidus, mis annab elule sügavuse.
Õpilane: Nii et tõsine inimene on siis targem?
Õpetaja: Mitte tingimata. Aristoteles ütles: „Naljal on oma aeg ja mõõde; liigne naljatamine on sama halb kui üldse mitte naerda.“
Tarkus on tasakaalus – tõsidus annab selgroo, aga huumor annab hingamise.
Õpetussõnad ütlevad: „Meele rõõmsus on terviseks, aga murelik vaim kuivatab luud.“ (Õp 17:22)
Naer teeb terviseks, aga pidev pilkamine võib teha hingele haiget.
Kokkuvõte
Huumor on kui tuli: õigesti hoides soojendab ja valgustab, kuid kui sellega liialdada, võib ta põletada. Tark inimene ei keela nalja, aga hoiab teda oma kohal – et inimesed näeksid temas pigem rahu ja väärikust kui narrust.
Nagu pärimus ütleb: „Naeratus maksab vähem kui elekter, aga annab rohkem valgust.“
#elutarkusevahetus