Kas see vÀÀrib kĂŒĂŒnlaid?

Meie esivanemad elasid kĂŒĂŒnlavalgel. KĂŒĂŒnal polnud ainult valgus, vaid ka vÀÀrtus â iga pĂ”lenud kĂŒĂŒnal tĂ€hendas kulu, midagi, mida ei saanud tagasi. SeepĂ€rast kĂŒsiti: âKas mĂ€ng vÀÀrib kĂŒĂŒnlaid?â â kas see, millele kulutad valgust ja aega, on vÀÀrt su eluenergiat? KĂŒĂŒnal muutus ajapikku sĂŒmboliks meie hingejĂ”ule.
Dialoog
Ăpilane: Ăpetaja, olen tihti kuulnud ĂŒtlust âSee mĂ€ng ei vÀÀri kĂŒĂŒnlaidâ. Mida see tegelikult tĂ€hendab?
Ăpetaja: KĂŒĂŒnal on siin sĂŒmbol. KĂŒĂŒnal pĂ”leb, annab valgust ja kulub. Nii on ka meie eluga. KĂŒsimus on: kas see, millele sa kulutad oma valgust, on seda vÀÀrt?
Ăpilane: Aga kuidas ma tean, mis on vÀÀrt ja mis mitte?
Ăpetaja: Seneca ĂŒtles: âElu on lĂŒhike, Ă€ra kuluta seda tĂŒhja.â Ja Piibel tuletab meelde: âĂrge pange oma valgust vaka alla, vaid asetage kĂŒĂŒnlajalgadele, et ta annaks valgust kĂ”igile.â (Mt 5:15)
See tĂ€hendab, et kĂŒĂŒnal vÀÀrib pĂ”lemist seal, kus ta toob soojust, rÔÔmu ja kasu â mitte tĂŒhises mĂ€ngus ega vÀÀrtusetus ettevĂ”tmises.
Ăpilane: Nii et kĂŒsimus polegi ainult ajas vĂ”i rahas, vaid selles, kas mu hing saab sellest valgusest juurde?
Ăpetaja: Just. Eesti vanasĂ”na ĂŒtleb: âĂra kuluta oma valgust suitsu peale.â See on kutse kĂŒsida: kas see, kuhu ma panen oma jĂ”u ja tĂ€helepanu, loob midagi kestvat, vĂ”i on see vaid hetkeline toss?
Ăpilane: Aga kui ma eksin ja panen oma kĂŒĂŒnla pĂ”lema vales kohas?
Ăpetaja: Siis Ă”pid. KĂŒĂŒnal ei pĂ”lenud asjata â ta nĂ€itas sulle, kuhu mitte enam oma valgust panna. Rumi on öelnud: âIga leek Ă”petab, kas ta oli kĂŒĂŒnal vĂ”i lĂ”ke.â
Elu annab meile ainult piiratud hulga kĂŒĂŒnlaid. Me ei saa neid hoida igaveseks, aga me saame otsustada, kus need pĂ”levad.
KĂŒĂŒnal vÀÀrib mĂ€ngu, kui see toob rahu, sĂ”prust, rÔÔmu ja loob midagi kestvat.
KĂŒĂŒnal ei vÀÀri mĂ€ngu, kui see jĂ€tab sind tĂŒhjaks, kurnatuks vĂ”i pimedusse.
Nii saabki kĂŒsimusest âKas mĂ€ng vÀÀrib kĂŒĂŒnlaid?â ĂŒhe elu suurima mÔÔdupuu.
![]()
![]()
#elutarkusevahetus

