🌅”Kes tahab tõde, peab loobuma mugavusest.”— Søren Kierkegaard
🌿 Sissejuhatus: Illusioon on nagu õrn udu, mis katab hinge hommikut.
Ta pole kurjuse töö, vaid teadvuse unenägu — mõistus, mis usub omaenese juttu.
Iga inimene astub kord teele, kus peab endalt küsima: Kas ma elan tõde või oma tõlgendust tõest?
Selles küsimuses algab ärkamine.
Illusioonid on kujutlused, mille oleme loonud, et tunda end turvaliselt.
Aga just need kujutlused hoiavad meid eemal sellest rahust, mida hing tegelikult otsib.
Ärkamine ei ole uus teadmine — see on vana unustuse hajumine.
đź’« Dialoog: Ă•petaja ja Ă•pilane
Ă•pilane: Ă•petaja, miks tundub mulle, et ma tean palju, aga ikkagi eksin?
Nagu kõik mu teadmised oleksid vaid peegelduse varjud, mitte valgus ise.
Õpetaja: Sest teadmine, mis ei puuduta südant, jääb pinnale.
Illusioon on siis, kui mõistus usub, et ta on näinud tervikut,
aga tegelikult on ta vaadanud vaid omaenda pilti veepinnal.
Õpilane: Kuidas ma tean, kas see, mida ma näen, on tõde või illusioon?
Õpetaja: Kui see tekitab sinus rahu, siis see on tõde.
Kui see tekitab hirmu, vajadust kontrollida või tõestada,
siis oled veel illusioonis.
Õpilane: Ma olen sageli uskunud, et pean kõike mõistma, et olla vaba.
Aga mida rohkem ma mõistan, seda vähem ma tunnen end vabana.
Ă•petaja: Nii see on.
Mõistus püüab tõde seletada, süda aga kogeda.
Carl Gustav Jung: “Me kanname endas maailma peeglit – ja usume, et see on maailm ise.“
Kui sa julged näha, et sinu tõde on vaid üks peegeldus, siis hakkad sa vaatama mitte enam peeglit, vaid seda, kes peeglisse vaatab.
Ă•pilane: Nii et illusioonid on peeglid?
Õpetaja: Jah, ja iga peegel näitab midagi, mida sa veel ei tunne ära. Illusioon ei ole vaenlane — ta on sõnumitooja.
Ta ütleb: „Vaata sügavamale.“
Õpilane: Aga miks on nii raske ärgata? Miks tundub, et tõde valgustab, aga ka pimestab?
Ă•petaja: Valgus pimestab neid, kes on kaua elanud pimeduses.
Platon: „See, mida me tajume, on vaid vari sellest, mis on tõeline.“
Ärkamine on valus ainult seetõttu, et silmad avanevad pärast pikka und.
Aga siis, kui valgus saab tuttavaks, muutub ta sinu koduks.
Õpilane: Ma tunnen vahel, et olen seotud teiste lugudega — nagu kannaksin kellegi teise valu.
Ă•petaja: Seda nimetatakse perekondlikuks illusiooniks.
Konstellatsioonitarkus: „Kui me usume, et teame, kes on süüdi, oleme illusiooni sees. Kui me näeme, et kõik olid seotud, siis ärkame tõe juurde.“
Sa ei kanna teiste valu, sa kannad nende armastuse vormi, mis jäi pooleli.
Kui sa seda näed, saad selle vabastada, mitte enam kanda.
Õpilane: Nii et tõde vabastab meid mitte seletamise, vaid nägemise kaudu?
Ă•petaja: Just nii.
Johannese 8:32: „Te tunnetate tõde ja tõde teeb teid vabaks.“
Tõde ei tule otsides, vaid siis, kui sa lõpetad varjamise.
Kui sa oled valmis nägema kõike — ka seda, mida sa pole tahtnud näha —
siis valgus tuleb ja udu hajub.
Õpilane: Ja mis on siis ärkamise märk?
Ă•petaja: Kui sa enam ei vali pimedust isegi siis, kui valgus teeb haiget.
Kui sa julged olla aus enda vastu ka siis, kui ausus lõhub vana mina.
Siis oled sa ärkvel.
Õpetaja tõstab käe ja näitab läbi akna langevat hommikuvalgust.
Õpetaja: Vaata — valgus ei vali, keda ta puudutab.
Ta langeb nii õiglasele kui ülekohtusele.
Ainult inimene valib, kas ta laseb valgusel endas sĂĽttida.
Õpilane: Siis tähendab ärkamine mitte valguse otsimist,
vaid lubamist, et valgus minus põleb?
Ă•petaja: Just nii.
Ă„rkamine on lubamine. Mitte uue tee leidmine, vaid uinunu meenutamine.
🌙 Lõppsõna:  Illusioonid on nagu unenäod, mis õpetavad meid ärkama.
Me ei pea neid vihkama ega vältima — vaid mõistma, et iga vari on valguse osa.
Kui sa julged vaadata läbi oma hirmude ja rollide,
leiad sa selle koha, kus valgus ja vari saavad üheks —
ja seal oled sa vaba.
Epiktetos: „Inimesed ei ela mitte reaalsuses, vaid oma kujutluses reaalsusest.“
Tõde ei ole uus teadmine, vaid vana mäletamine.
Ärkamine ei ole tulevikus — see on siin, vaikuses, kui sa enam ei püüa midagi mõista.
🌾 Pärimuslik mõtisklus
Eesti rahvatarkus: „Kes näeb ainult seda, mis silmaga näha, see käib pimeduses ka päeval.“
Eesti vanasõna: „Silm petab, aga süda teab.“
Rahvatarkus ütleb, et ärkamine on nagu hommik pärast tormi —
maa on veel märg, aga õhk on selge.
Kui süda hakkab nägema, ei ole vaja tõestada, vaid lihtsalt elada.
Pärimustarkus: „Kui inimene valetab endale, läheb udu südamesse ja valgus ei leia enam teed.“
Tõeline valgus ei tule väljast, vaid süttib seest — hetkel, mil inimene ütleb: „Ma olen valmis nägema.“