„Inimesed kogu maailmas ajavad segi eneseväljenduse terapeutilise väärtuse, lubades manipuleerida teisi oma haavadega.“
— Caroline Myss
Sissejuhatus: Iga inimene kannab endas haavu — mõni nähtavaid, mõni nähtamatuid.
Need on hinge jäljed kohtumistest eluga, kadu ja kaastunde jäljed, kohad, kus valgus on puudutanud meid nii sügavalt, et isegi valu jäi alles.
Ent vahel me ei märka, et meie haavadest on saanud identiteet.
Me ei räägi enam neist, et terveneda, vaid et määratleda end nende kaudu.
Ja nii hakkab haav meid juhtima, mitte meie haava.
Tõeline vabanemine algab siis, kui me lakkame kaitsmas oma valu ja hakkame seda mõistma.
Elutarkuse vahetus – Õpetaja ja Õpilane
Õpilane: Õpetaja, miks tundub, et mõned inimesed räägivad oma haavadest ikka ja jälle, aga ei parane?
Kas mitte jagamine ei ole tee tervenemiseni?
Õpetaja: Jagamine on tõesti võti, kuid ainult siis, kui süda on avatud kuulama tõde, mitte õigustust.
On suur vahe — kas ma räägin haavast selleks, et mõista, või selleks, et kinnitada oma lugu.
Kui inimene ei ole valmis haavast lahti laskma, hakkab ta toitma valu, et see teda hoiaks nähtavana.
„Kui haavast saab identiteet, muutub see jõuks, mis hakkab teisi juhtima.“
— Caroline Myss’i vaimus
Ă•pilane: Aga kas pole loomulik, et me tahame, et teised teaksid, kuidas me kannatasime?
Et nad mõistaksid, miks me oleme sellised?
Õpetaja: See on inimlik ja õige — kuni see muutub sõltuvuseks.
Kui sa kasutad oma valu selgitusena, mitte vabastajana,
siis on see nagu vana lugu, mida sa loed valjusti, kuid ei lase kunagi lõppeda.
Tõeline tervenemine algab siis, kui sa ütled: „See juhtus minuga, aga see ei ole mina.“
Ă•pilane: Kuidas ma siis tean, et ma ei kasuta oma haava enam kilbina, vaid allikana?
Õpetaja: Kui sa suudad sellest rääkida ilma süüdistuseta.
Kui sinu hääl muutub rahulikuks, mitte õigustavaks.
Kui valu asemel on tänulikkus — sest sa mõistad, mida see kogemus sulle õpetas.
„Andestus ei tähenda unustamist, vaid vabanemist energiast, mis sind minevikus kinni hoidis.“
— Caroline Myss
Õpilane: Nii et haav võib saada valguseks?
Ă•petaja: Just nii. Haav on koht, kust valgus siseneb, nagu ĂĽtles Rumi.
Kui me lõpetame haava kasutamise relvana, saab sellest uks —
uks, mis viib sügavamale kaastundesse, mõistmisse ja vabadusse.
Lõppsõna: Iga haav on lugu, mis ootab ümberjutustamist mitte ohvrina, vaid teadlikuna.
Kui sa lõpetad oma energia kulutamise süüdistamisele, tekib ruum — ruum, kuhu valgus saab siseneda ja imed sündida.
Haava vägi on tõeline, kuid ainult siis, kui ta muutub teadvuse väeks, mitte manipulatsiooniks.
Sest haav ei taha, et sa jääksid tema juurde — ta tahab, et sa kõnniksid temast läbi.
Pärimuslik mõtisklus: „Haav paraneb siis, kui ta saab tuult ja päikest.
Mitte varjus hoides, vaid valguses seistes.
Sest mis on haav, kui mitte koht, kus hing on puudutanud elu?“