👀„Ma ei saa kedagi midagi õpetada, ma saan ainult panna neid mõtlema.“
— Sokrates
👀Sissejuhatus: Õpetaja ei ole see, kes räägib kõige rohkem ega see, kelle sõnad säravad targalt — vaid see, kelle vaikuses hakkab teises kostma omaenda hääl.
Vanas keeles tähendas sõna õpetaja juhatajat, teejuhatajat — seda, kes oskas näidata teed inimese sisemise valguse juurde.
Tõeline õpetaja ei loo sõltuvust, vaid vabadust. Ta ei täida, vaid tühjendab. Ta ei jäta õpilast enda külge, vaid suunab teda endasse tagasi.
Sest tõeline teadmine ei ole see, mida keegi sulle annab — vaid see, mis sinus ärkab.
👀Õpetaja ja õpilase dialoog
Õpilane: Õpetaja, miks ma tunnen, et vajan kedagi, kes mind juhiks? Kas see tähendab, et ma pole veel valmis?
Õpetaja: Mitte ilmtingimata. See tähendab, et sa oled teel. Kõik, kes ärkavad, alustavad usaldusest kellegi vastu, kes on nende eespool.
Kuid lõpuks peab igaüks õppima usaldama seda, mis elab tema enda sees.
Õpilane: Aga kuidas ma tean, et ma kuulen oma sisemist häält, mitte hirmu või mõtteid, mida mulle õpetatud on?
Õpetaja: Kuula vaikust nende vahel.
Tõeline hääl ei suru peale, ta sosistab.
See ei tee sind rahutuks, vaid toob rahu.
Õpilane: Kas see tähendab, et õpetaja peab ühel hetkel kaduma?
Õpetaja: Jah. Kui sa hakkad mind kuulama oma südame kaudu, mitte kõrvade kaudu, olen ma juba kadunud.
Õpetaja ei jää seisma tee äärde, vaid sulab õpilase teadvusesse.
Õpilane: Siis on õpetaja nagu peegel?
Õpetaja: Just. Peegel ei loo pilti, vaid näitab seda, mis on. Ja kui sa õpid nägema oma peegelpilti ilma hirmuta, muutud iseenda õpetajaks.
👀Tarkusehetk – õpetajalt: Õpetus, mis sind vabastab, on tõeline; õpetus, mis sind seob, on vale.
Kui keegi ütleb sulle, mida uskuda, on ta sulgenud ukse sinu enda teadmisele.
Kui keegi aitab sul küsida ja ise näha, on ta avamas sinu olemise väravat.
Tõeline õpetaja ei ütle: „Tule minuga,“
vaid: „Mine ise ja ma kõnnin sinuga seni, kuni sa näed, et oled alati käinud üksi – aga mitte kunagi üksi olnud.“
„Õpetaja avab ukse, kuid sisse peab astuma õpilane ise.“
— Konfutsius
👀Õpilase taipamine: Ma mõistan nüüd.
Õpetaja ei ole see, kes annab vastuseid, vaid see, kes küsib õigeid küsimusi.
Tee, mida ma otsisin, ei viinud temani, vaid minuni.
Iga sõna, mida ta ütles, oli nagu seeme.
Aga seeme tärkab alles siis, kui mul on julgust ise mulda puudutada — omaenda südant.
👀Õpetaja lõppsõna: „Kui sa kord mind enam ei vaja, ole tänulik — mitte mulle, vaid elule, mis on su sees.
Mina olin vaid teeviit, mis näitas suunaga valguse poole.
Aga valgus oli alati sinu sees.
Ära jää kunagi ühe õpetuse juurde pidama — isegi mitte minu juurde.
Kõik õpetused on sillad, mitte templid.
Ja ükskord jõuad sa sinna, kus sildu enam pole.
Seal algab tõeline õpetaja — vaikus.“
👀Kokkuvõte: Õpetaja ei ole teadmiste allikas, vaid ärkamise süüde.
Ta on peegel, mis tuletab sulle meelde, et valgus, mida sa otsid, peegeldub juba sinu silmades.
„Kui õpilane on valmis, ilmub õpetaja. Kui õpilane on ärganud, kaob õpetaja.“
— Zen-tarkus 👀