„Suurim teekond, mille inimene ette võtab, on rännak iseendasse.“
— Dag Hammarskjöld
„Ainult see, kes leiab end, ei kaota end maailmas.“
— Baltasar Gracián
Iseendaks saamine ei ole hetkeline ärkamine, vaid aeglane, õrn ja sügav avanemine — nagu õiepung, mis ei lase end kiirustada.
Me elame maailmas, kus kõik tahavad, et me oleksime keegi: edukam, tublim, sobivam, meelepärasem. Aga hing tahab, et me oleksime ise.
Baltasar Gracián kirjutas: „On olemas näo peeglid, kuid pole hinge peegleid — mõtisklus iseenda üle peab seda rolli täitma.“
Ja tõesti — kui välised peeglid näitavad, millised me oleme väljast, siis sisemised peeglid näitavad, millised me oleme tõeliselt.
Iseendaks saamise kunst on avastamine, mitte ettekirjutamine.
See on hoolikas kuulamine: mis minus ärkab, mis minus vaikib, mis minus päriselt kutsub?
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Õpetaja, miks on nii raske ennast mõista?
Õpetaja: Sest enamik inimesi tunneb oma nägu, aga mitte oma hinge.
Me keskendume sellele, kuidas paista… mitte sellele, kes olla.
Õpilane: Kuidas ma siis end päriselt tundma õpin?
Õpetaja: Marcus Aurelius ütles:
„Saa parimaks versiooniks iseendast, mitte selleks, et teised näeksid, vaid sellepärast, et see on sinu loomus.“
Iseenda tundmine algab aususest:
mida ma tegelikult tunnen?
mida ma kardan?
mida ma vajan?
mis mind rõõmustab?
Need küsimused on ukseks iseendasse.
Õpilane: Aga vahel tundub, et ma olen teiste ootuste vang…
Õpetaja: Kui elad teiste pilgu järgi, siis unustad oma teekonna.
Kui elad oma südame järgi, siis saavad sinust inimesed aru alles hiljem — aga sina ise saad aru kohe.
Õpilane: Aga kuidas ma tean, et olen õigel teel?
Õpetaja: Konstellatsioonitarkus ütleb:
„Hing liigub sinna, kus on tema tõde.“
Kui on kerge, on õige.
Kui on raske, sunnid end olema keegi muu.
Õpilane: Mida teha siis, kui ma ei meeldi kõigile?
Õpetaja: Roy T. Bennett ütleb:
„Ole alati iseenda esimene versioon, mitte kellegi teise teine versioon.“
Sa ei peagi kõigile meeldima — sina pole kõigi jaoks.
Sa oled nende jaoks, kes tunnevad sinu tõde ja armastavad seda.
Tarkusehetk – õpetajalt: „Iseendaks saamine ei ole saavutamine, vaid lubamine.
Kui sa ei varja end, hakkab maailm sind nägema.
Ja sinu elu hakkab lõpuks voolama sinu kujul.“
Õpilase taipamine: „Ma mõistan nüüd, et iseendaks saamine pole pingutus, vaid vabanemine.
Ma ei pea leiutama uut mina — ma pean eemaldama kõik, mis pole minu oma.
Kui ma loobun maskidest, jääb järele hing, kes olen alati olnud.“
„Ole see, kes sa oled — mitte see, kelleks elu su teinud on.“
— Eesti vanasõna
„Kes oma varju ei karda, see ei karda ka valgust.“
— Lõuna-Eesti pärimus
Lõppmõtisklus: Iseendaks saamise kunst ei lõpe kunagi.
Ta on eluteekonna vaikne sisemine laul,
hingesõõmude rütm ja südame kutse.
Kui inimene lõpuks iseendale kohale jõuab, kaovad hirm, võrdlemine ja vajadus sobituda — ning algab rahu, mis ei vaja tunnustust ega tõestamist.
Sest inimene, kes on leidnud iseenda,
on leidnud kogu maailma keskme, oma olemise selgroo ja elu, mis pole laenatud ega elatud kellegi teise kaardi järgi.
Søren Kierkegaard on imetabavalt öelnud:
„Kõige raskem tee on teekond iseendani — ja ometi on see ainus, mis tasub läbimist.“
See on tee, mida ei saa keegi teine sinu eest käia.
Aga kui sa lõpuks selle teekonna ette võtad, hakkab maailm avanema mitte väljastpoolt, vaid seestpoolt — täpselt nii, nagu hing seda on igatsenud.