💗„Sina ise oled oma tee sepp; see, mida nimetad saatusesündmusteks, on sageli sinu hinge valitud äratuse vorm.“
— Herakleitos vaimus
đź’—Iga inimese ellu tuleb hetk, mil vana maailm variseb kokku, ja ĂĽkski tuttav toestus enam ei kanna.
Sõbrad lahkuvad, suhted murenevad, usaldus puruneb. Süda jääb üksi seisma kohas, kus valgus näib kustuvat
ja elu tundub lämmatavana.
Aga just siis, kõige sügavamas pimeduses,
hakkab hing sosistama nii tasa, et vaid vähesed julgevad seda kuulda.
See on kutse — kutse mitte tagasi minna,
vaid läbi minna.
💗Dialoog õpilase ja õpetaja vahel: „Kas see oli minu süü?“
Õpilane: Õpetaja… aastaid tagasi oli aeg, mil kõik mu elus lagunes.
Kaotasin sõpru, kogesin reetmist, ja lõpuks sain aru, et olin ise valinud nii,
et see kõik juhtuks.
See oli nii valus, et tundus, nagu maailm variseks mu ĂĽmber.
Kas see kõik oli minu süü?
Õpetaja: Süü on inimese kõige väiksem mõistmisviis.
Sinu lugu ei räägi süüst — see räägib ärkamisest.
Kas tead, mis juhtub, kui hing on valmis järgmisele tasemele minema, aga inimene hoiab veel kinni vanast?
Ă•pilane: Mis siis juhtub?
Ă•petaja: Maailm hakkab su ĂĽmber kokku varisema. Mitte karistusena, vaid vabastamisena. Vana ei saanud enam kanda seda, kelleks sa pidid saama.
Konstellatsioonitarkus ütleb: „Kui su hing tahab liikuda, aga sinu mõistus ei julge,
siis elu ise lükkab sind uude suunda.“💗
Ă•pilane: Tol hetkel ei tundunud midagi loogiline.
Kõik oli tume, raske, hirmutav.
Ometi ma liikusin edasi… ja ma ei oska siiani öelda, miks.
Ă•petaja: Sinu hing sundis liikuma.
Hing teab enne, kui mõistus mõistab.
Kui inimene jääb liiga kauaks kohta, mis teda enam ei toeta, siis hing ütleb: „Nüüd on aeg minna.“
Kui inimene ei kuula, siis elu tõstab tormi,
mis murendab kõik vale — et tõeline saaks ilmneda.
Ă•pilane: Nii paljud lahkusid mu elust.
Kas see kõik pidi juhtuma?
Õpetaja: Jah. Sest mõnikord ei reeda teised sind, vaid nad vabastavad ruumi sinu tegelikule teekonnale.
Seneca ütles: „Mis takistab, see edendab.“
Mõned inimesed ei olnud mõeldud minema sinna, kuhu su hing sind juhtis.
Ă•pilane: Aga miks oli see nii valus?
Õpetaja: Valu on värav. Valgus ei pääse meisse enne, kui vana kest on purunenud.
Rumi ütles: „Haav on koht, kust valgus siseneb sinusse.“💗
Tol hetkel sa ei näinud kingitust.
Aga täna näed: see, mis hävis, pidi hävima.
See, mis jäi, oli tõeline.
💗Tarkusehetk – õpetajalt: „Kui maailm variseb kokku, ära küsi: „Miks see minuga juhtub?“
Küsi: „Mida minu hing püüab mulle näidata?“
Sest hing ei hävita kunagi midagi, mida sa peaksid hoidma.“
💗Õpilase taipamine: „Õpetaja… nüüd ma mõistan.
Ma ei kaotanud sõpru, vaid kaotasin need,
kes ei saanud tulla kaasa sinna, kuhu mu hing mind kutsus.
Ma ei kaotanud elu — ma kaotasin vana elu, mis mind enam ei kandnud.
Kõik, mis lagunes, lagunes selleks, et mina saaksin tõusta.“
Pärimustarkus: „Kui vana maja kokku kukub, näed esimest korda taevast.“
See pärimus meenutab, et alles siis, kui vana ja harjumuspärane laguneb, saab hing näha avarust, mis oli kogu aeg olemas, kuid varjatud.
Lõppmõtisklus: Ühel hetkel taipab inimene, et kõige valusam kogemus oli tegelikult tema elu kõige suurem kingitus.
Sest alles siis, kui kõik näis lõppevat,
algas tõeline algus.
Kõik teed, mis tundusid purunevat,
olid tegelikult sillad sinu praegusesse hetke.
Ja hing sosistab vaikselt: „Vaata tagasi — mitte kahetsusega, vaid tänutundega.
Sest ilma selle varinguta ei oleks sa see, kes sa täna oled.“
„Inimene kasvab siis, kui tal ei jää midagi muud üle.“
— Søren Kierkegaard
đź’—đź’—đź’—
#elutarkusevahetus