„Vaikus pole heli puudumine — vaikus on iseenda kohalolu.“
— Laozi vaimus
On teadmise ring, on sĂĽdame ring,
on varju ring, on valguse ring…
Ja siis on ring, mida ei joonistata.
See on vaikuse ring. See ei kasva väljapoole. See kasvab sissepoole.
Vaikus ei ole tühi ega hääletu.
Vaikus ei ole lõpp.
Vaikus ei ole puhkus.
Vaikus on koht, kus kõik eelnev muutub tervikuks.
Vaikus on hetk, mil inimene lakkab otsimast väljaspool ja hakkab kuulama seespool.
Sest tõde ei kosta müras.
Tõde ilmub seal, kus inimene lõpetab küsimise ja hakkab kuulama.
Õpetaja ja õpilase dialoog: „Kui kõneleb vaikus“
Õpilane: Õpetaja…
pärast varju nägin ma valgust.
Aga nĂĽĂĽd, mil ma lootsin selgust ja suunda,
olen sattunud kummalisse ruumi,
kus ei ole ei vastuseid ega kĂĽsimusi.
Ainult vaikus.
Kas ma olen kaotanud midagi?
Ă•petaja: Ei, laps.
Sa oled jõudnud kuuesse ringi.
Vaikus ei tule selleks, et võtta.
Vaikus tuleb selleks, et anda.
Õpilane: Aga miks on ta nii… tühi?
Kas tarkus ei peaks ju kõnelema?
Õpetaja: Kõik eelnevad ringid rääkisid.
NĂĽĂĽd on aeg kuulata.
Vaikus ei ole tühi — sina oled.
Ja see on hea. Sest ainult tühjus saab täituda.
Nagu Meister Eckhart ütles: „Inimese suurim tõde sünnib vaikses toas.“
Ă•pilane: Mida ma pean vaiksuses kuulama?
Õpetaja: Kõike seda, mida varem summutasid: oma õrna häält, oma keha tarkust, oma hinge sosinat.
Vaikus ei esita küsimusi. Vaikus paljastab küsimused, mida sa püüdsid vältida.
Ă•pilane: Aga miks on vaikus vahel hirmutav?
Ă•petaja: Sest vaikus on aus.
Vaikus ei paku pääseteid, ei lohuta sõnadega, ei selgita midagi lahti.
Vaikus näitab sulle sind ennast.
Ja inimene kardab esmalt alati iseennast.
Õpilane: Kui vari on tume ja valgus on hele — siis mis on vaikus?
Õpetaja: Vaikus on taust, millel valgus ja vari eksisteerivad. Vaikus on lõuend.
Ilma vaikuseta ei näeks sa ei varju ega valgust.
Nagu vanas pärimuses öeldi: „Tark ei ütle palju — tark ütleb õigel hetkel.“
Õpilane: Kas vaikus õpetab mind?
Õpetaja: Vaikus ei õpeta.
Vaikus muudab.
Vaikuses ei juhtu midagi — ja ometi juhtub kõik.
Tarkusehetk – õpetajalt: „Vaikus on nagu kaev: mida sügavamaks sa lased selle minna, seda puhtamaks muutub vesi, mis sealt tõuseb.“
Õpilase taipamine: „Õpetaja… nüüd ma näen. Vaikus ei ole vastuste puudumine — vaikus on ruum, kuhu vastused saavad maanduda.
Vaikus ei ole hirm — vaikus on tervenemine.
Ma ei pea vaikust kartma. Ma pean teda kuulama.“
Pärimustarkus: „Vaikus õpetab seda, mida sõnad ei suuda.“
Lõppmõtisklus: Vaikuse ring on inimese kõige sügavam ring.
Mitte sellepärast, et see on vaikne —
vaid sellepärast, et see on tõeline.
Vaikus ei küsi: „Kes ma peaksin olema?“
Vaikus ütleb: „Ole.“
Vaikus ei küsi: „Kas ma kõlan õigesti?“
Vaikus sosistab: „Sa kõlad siis, kui on aeg.“
Kui viis esimest ringi olid teekond maailma, siis kuues ring on teekond sissepoole.
Siin ei ole õpetaja rääkimist vaja.
Ta seisab vaid su kõrval ja kuulab sinuga.
Sest lõpuks saab tõeliseks vaid see,
mis vaikuses ellu jääb.
„Vaikus on tee iga tõeni.“
— Püha Augustinus
#elutarkusevahetus