🌀„Puhkus ei ole tegevusetus, vaid seisund, milles mõistus saab olla see, kes ta on.“
— Aristoteles

🌀Sissejuhatus: On olemas töö, mis kurnab. Ja on olemas mittemidagitegemine, mis toidab.

Vanarahvas teadis seda. Loomad teavad seda.

Ainult inimene on end ajapikku eemaldanud sellest, mis on talle loomulik.

Vanasõna ütleb: „Kes kogu aeg künnab, see ei näe, mis kasvab.“

🌀 Dialoog õpetaja ja õpilase vahel

Õpilane: Õpetaja… miks tekivad head mõtted just siis, kui ma mitte midagi ei tee? Kui ma lihtsalt logelen?

Õpetaja: Sest siis lakkab meel pingutamast. Ja kui pingutus kaob,
hakkab elu ise rääkima.

Vanarahvas ütles selle kohta lihtsalt:
„Vaikus teeb targaks.“

Logelemine ei ole laiskus. See on nagu paus, kus aju ei ole ärritatud ühestki nõudest, käsust ega ootamisest.

Õpilane: Aga meid on õpetatud kogu aeg tegutsema. Töötama. Pingutama.
Kas logelemine pole siis raiskamine?

Õpetaja: Raiskamine on see, kui inimene kulutab end ära, aga ei lase endal kosuda.

Pärimus ütleb: „Tühi kaev ei anna vett.“

Loomad logelevad. Puud seisavad. Tuli põleb. Mitte keegi neist ei tunne süüd.

Inimene on ainus olend, kes ei pea oma olemist iseenesestmõistetavaks.

Õpilane: Mis siis tegelikult juhtub, kui inimene lihtsalt istub ja vahib tuld?

Õpetaja: Siis liigub mõistus vabalt.
Mõtted tulevad ja lähevad ilma sunduseta.

Vanarahvas teadis: „Tulevahtija ei mõtle, aga näeb.“

See on viljakas mittemidagitegemine.
Sealt tullakse tagasi rikkana, kuigi ei ole „midagi sooritatud“.

Õpilane: Kas see tähendab, et inimesel on õigus logeleda, teha pause?

Õpetaja: See tähendab, et inimesel on õigus iseendale.

Pärimuses öeldi: „Igal asjal olgu oma aeg.“

Õigus olla nii, nagu ta õigeks peab — mitte nii, nagu teised ootavad.

Suurim häda algab siis, kui inimene hakkab elama teiste meele järgi.

Õpilane: Ja kui see juhtub?

Õpetaja: Siis tuleb ära minna.

Metsa. Vee äärde. Tule juurde.

Ja molutada. Mitte otstarbekalt. Mitte eesmärgiga. Lihtsalt olla.

Nagu vanarahvas ütles: „Ole, kus hing saab istuda.“

Nii, nagu oled näinud loomade ja puude juures.

🌀Tarkusehetk – õpetajalt: Logelemine ei ole põgenemine elust. See on tagasitulek iseenda juurde.

Ajatud targad ütlesid ka: „Kes oskab olla, see oskab ka teha.“

🌀Õpilase taipamine: Õpetaja… nüüd ma mõistan, et mittemidagitegemine
ei tee mind vaesemaks, vaid tervemaks.

Kui ma julgen olla, siis sünnivad mõtted ise.

🌀Lõppmõtisklus: Viljakas mittemidagitegemine
on inimese loomulik seisund.

Sealt sünnib kuulamine.
Ja kuulamisest sünnib tarkus.

Pärimus ütleb vaikselt: „Kõik ei kasva müras.“

See on inimese õigus iseendale.

Ja vahel on kõige vajalikum tegu
mitte teha mitte midagi

„Loodus ei kiirusta, ja ometi jõuab kõik valmis.“
— Laozi

🌀🌀🌀