(peegeldus ja projektsioon)
„Kõik, mis meid teistes ärritab, võib viia meid iseenda mõistmiseni.“
— Carl Gustav Jung
„Me näeme maailma mitte nii, nagu ta on,
vaid nii, nagu meie oleme.“
— Anaïs Nin
Sissejuhatus – ruumi avamine
On hetki, mil inimene küsib siiralt ja väsinult: „Miks just sellised inimesed mu ellu satuvad?“
Sama tüüpi suhted. Sarnased reaktsioonid.
Ühed ja samad tunded — vaid nimed ja olukorrad vahetuvad.
Ja tekib tunne, nagu elu paneks meelega proovile.
Aga elu ei vali inimesi juhuslikult.
Ta valib peegleid.
Elutarkuse vahetus – õpetaja ja õpilase dialoog
Õpilane: Õpetaja, ma ei saa aru. Miks just need inimesed mind alati ärritavad? Ma satun nendega ikka ja jälle kokku.
Õpetaja: Mis tunne sinus tekib, kui sa nendega kohtud?
Õpilane: Ärritus. Vastumeelsus. Mõnikord ka viha.
Õpetaja: Ja mida sa tavaliselt siis mõtled?
Õpilane: Et nemad on probleem. Nad on pealetükkivad. Või hoolimatud. Või liiga nõudlikud.
Õpetaja: Kas sa oled märganud, et elu ei too sinu ette juhuslikke ärritajaid?
Õpilane: Sa vihjad, et probleem olen mina?
Õpetaja: Ei. Ma ütlen, et reaktsioon on sinu oma.
Peegel ei tekita nägu. Ta näitab seda.
Õpilane: Aga miks see nii ebamugav on?
Õpetaja: Sest sa kohtud osaga endast,
mida oled harjunud eirama, varjama või teistele üle andma.
Tähendamissõna – „Tolm peegliklaasil“
Räägitakse inimesest, kes pahandas iga kord, kui vaatas peeglisse.
„See klaas on must,“ ütles ta.
„Midagi on sellega valesti.“
Ta puhastas peeglit väljastpoolt, vahetas valgust, liikus teise ruumi.
Aga pilt jäi samaks.
Alles siis, kui ta pühkis tolmu enda silmadelt, muutus ka vaade.
Peegel ei olnud süüdi.
Ta oli aus.
Dialoog jätkub
Õpilane: Kas see tähendab, et kõik minus häiriv on minus endas?
Õpetaja: Mitte kõik.
Aga kõik, mis sinus reageerib, on sinu vastutus.
Õpilane: Mis vahe on siis peegeldusel ja projektsioonil?
Õpetaja: Peegeldus näitab seda, mis sinus on aktiivne.
Projektsioon paneb selle teisele inimesele külge.
Õpilane: Ja kuidas ma tean, kummaga on tegu?
Õpetaja: Kui reaktsioon on tugev, siis ei vaata sa teist inimest — sa vaatad iseennast läbi tema.
Tarkusehetk – õpetajalt
Elu ei too sinu ette inimesi selleks,
et sind ärritada, vaid selleks, et sind teadvustada.
Õpilase taipamine – integratsioon
Õpilane: Siis ma ei peagi neid inimesi muutma?
Õpetaja: Ei. Sa pead küsima, mida nad sinus esile toovad.
Kui sa lõpetad projektsiooni, kaob vajadus sama peegli järele.
Lõppmõtisklus – vaikne maandumine
Funktsionaalne tarkus ei küsi: „Miks nad sellised on?“
Ta küsib:
„Mida see kohtumine minus aktiveerib?“
Ja sageli selgub, et inimene, keda sa pidasid probleemiks, oli õpetaja — ilma et ta seda ise teaks.
„Me ei näe asju sellistena, nagu need on,
vaid sellistena, nagu meie oleme.“
— Epiktetos
„Kui midagi teises inimeses sind puudutab, siis on see juba sinuga seotud.“
— Konstellatsioonitarkus
„Kes teist hukkamõistab, on oma pilgu kaotanud.“
— Pärimustarkus
Elu ei vali sinu jaoks juhuslikke inimesi.
Ta valib need, kes aitavad sul ennast näha.
#elutarkusecvahetus